Pärastlõunal töllasin bikiinide väel ja kummikutega mööda aeda ringi. Olin kodus täitsa üksinda. Kogu pere oli kusagil väljas ja Annika läks ilmarännakule ehk tegeles pisut aega mägironimisega. Täpsemalt, ta käis ära 1100 m kõrgusel mäe tipus. Tema blogist peaks saama ka põhjaliku ülevaate ja video rännakust (http://miscusti-cusi.blogspot.it/). Kuna mina ei loe tema blogi ja tema ei loe minu oma, siis ma ei oska täpselt öelda, millal see postitus ilmub või kas on juba ilmunud... :)
Annika oli ära päris kaua, ligi 4,5 tundi vist, ja ma olin ausaltöeldes päris mures vahepeal. Mulle ta ju ütles, et ta on ära miinimum tund aega, aga et ta ise ka ei tea, kuhu läheb... Noh jah, aga mul oli üksinda ka päris hea, võtsin päikest, vihtusin nats trenni teha - mõnus pärastlõuna :)
Päikeseloojanguselfie. Annikat pole ikka veel o.O.
Ja pärast eelmist pilti ta juba kohe jõudiski. Väsinud, aga õnnelik. Olen uhke tema ja ta saavutuse üle. :)
Purri paitasin ka. Viimast korda :(((
See kass on reaalselt kõige armsam ja tobum ja vahvam üldseeee! Teda jään igatsema kindlasti. :)
Niimoodi me veetsime oma viimase päeva oma esimeses talus Sassi della Lunas. Meile meeldis siin väga-väga-väga!!! Töö oli mõnus, meisse suhtuti hästi ja üleüldse oli see parim algus kogu meie 3,5-kuusele rännakule. Kahju oli lahkuda. Aga lubasime Claudiole, et läheme kunagi detsembris nende restorani sööma. ;)
Natuke enne kella 10 tuli Beppe meile järgi. Jätsime hüvasti, kallistasime Irenet ja Cristinat. Samuti kirjutasime nende vabatahtlike raamatusse ka enda poolt paar ilusamat sõna.
Beppelt palusime nädala alguses, et ta otsiks meile mingi odava Bed&Breakfast koha, kus paar ööd ööbida. Küsides vastas ta alati kuidagi salatsevalt ja kavalalt, et küll me näeme... kahtlane... Teel linna (pühapäeva hommikul) teatas ta, et peab korraks kodust läbi käima, aga et kohe liigume edasi. Kohale jõudes palus ta meil autost väljuda ja teatas, et see ongi meie B&B. On ikka kaval mees. Kahtlus oli mul terve aja, aga et ta päriselt meid enda juurde lasi oli küll natuke üllatav. Ta elab ühes majas oma venna ja ta perega, aga neil on eraldi osad majast. Beppe osa on kolmekorruseline ja täiega ilus. Käisime Annikaga suu lahti ringi siin.
Lisaks terrassile on siin ka rõdu. Igati convenient.
See matt kraani ees on masseerivate otstega ja ma iga jumala kord ehmatan, kui sinna peale astun...
Prill-laud üleval, väga kole. Vabandan.
Meie armas väike toakene, kus väsinud rändur Annika tol hetkel õndsat uinakut tegi.
Oh üllatust, lauajalg peegeldas.
Kolmas korrus ehk telekatuba.
Viisime asjad enda tuppa ja juba liikusimegi meie uuest pesast uuesti ära. Täna oli spordikeskuse avamine, millest ka meie (kui täielikult asjasse mitte puutujad) osa saime. Panime Beppe soovil selga ujumisriided ja liikusime basseini juurde. Nagu selgus, olid selles ujulas ujumismütsid kohustuslikud...
Sel hetkel on mul hea meel, et valgus nii tume jäi pildil... Annika ütles, et ma pole vist kunagi nii oma isa moodi olnud. Well.. :D
Sujuvalt sebis Beppe meid vesiaeroobika trenni. Käelöögid ja jalalöögid ja jalgrattasõit erinevate harjutustega jne. Täitsa läbi võttis. Aga kogemus oli huvitav, ehk peaks Eestiski seda harrastama hakkama. ;)
Väsinud vesiaeroobiklased Beppet ootamas.
Uued triibulised retuusid ja puha.
Lindi läbilõikamine. Paremalt poolt teine on meie oma enda Beppe. Uhke.
Söögilaud oli rikkalik. Itaalia toit on ikka supermaitsev.
Ja siis pakuti veel jäätist ka. Nämmmm.
Kui üritus oli lõppenud ja meie Annikaga olime päikese käes täitsa üle kuumenenud, sõitsime kodu poole tagasi. Mina istusin tagaistmel, aken täiesti lahti ja nautisin tuult. Sel hetkel olin mina küll ebanormaalselt õnnelik. Ma ei suuda ära uskuda seda õnne ja vedamist, mis meil Annikaga olnud on. Kõik on nii uskumatult perfektne olnud, et ma ei imestaks, kui me varsti mingi korraliku sületäie karmat selga saaks (*ptüi-ptüi-ptüi*). OLEN ÕNNELIK!!!
Õhtul käisime kesklinnas ja jalutamas ja hiljem città alta's (upper town) ühes uhkes restoranis pastat söömas. Kuna Beppe tundis selle restorani omanikku (keda ta ei tunneks...), siis me saime esimese klassi istekoha õueterrassil täpselt vaatega linnale. Linn oli muidugi öötuledes ja kumas oranžikalt - oi, see oli NII ilus vaatepilt. Söök oli maitsev ja kõik oli väga hästi. :) Koduteel nautisime veel jäätist ka - perfetto!
Kodus korkisime lahti pudeli veini, sest roosa vein oli meil Itaalias veel maitsmata. Ehk seda me siis nüüd teemegi. :)
Vot sellised lood siis siin. Päris pikk postitus sai, aga see on ju ainult meeldiv ma loodan.
Ci vediamo!
Õhtul käisime kesklinnas ja jalutamas ja hiljem città alta's (upper town) ühes uhkes restoranis pastat söömas. Kuna Beppe tundis selle restorani omanikku (keda ta ei tunneks...), siis me saime esimese klassi istekoha õueterrassil täpselt vaatega linnale. Linn oli muidugi öötuledes ja kumas oranžikalt - oi, see oli NII ilus vaatepilt. Söök oli maitsev ja kõik oli väga hästi. :) Koduteel nautisime veel jäätist ka - perfetto!
Pühendan selle Raunole. Tean, et pole Gallardo, aga küll see ka tuleb ;)
Kodus korkisime lahti pudeli veini, sest roosa vein oli meil Itaalias veel maitsmata. Ehk seda me siis nüüd teemegi. :)
Ühtlasi peame maha ka ühe lan-party.
Vot sellised lood siis siin. Päris pikk postitus sai, aga see on ju ainult meeldiv ma loodan.
Ci vediamo!
Kusjuures see mu lemmik porsche hah :DDD
ReplyDeleteNo näed siis, nägin ükspäev sellist valget ka. ;)
Delete