Oliivikuningannad külmade palmide all ||

Meie vähene aeg Lena (meie Rooma sõbranna) juures möödus palavalt - istusime toas sees ja higistasime, sest liigutada polnud võimalik... Kuulasime head muusikat ja jagasime Eesti ja Itaalia ning ka Bulgaaria kombeid/kultuuri/lugusid. Väga loodan, et Lena saab aega ja mahti meile Eestisse külla tulla. Huvi oli tal meie kodu vastu suur. Rääkis, et tema üks soovidest on tulla Tallinnasse oma mesinädalaid pidama. See oli kerge šokk, sest senini on vähesed teadnud, kus üldse Eesti on, aga temal on selline soov... Wow :)

Pärast seiklust Roomas asusime Puglia (Itaalia kannaosa) poole teele. Hommikul kell 5 äratus, kella poole kuuese rongiga rongijaama. Hüvastijätt meie ootamatu perega oli isegi suht kurb. Kahju oli lahkuda. Aga üks on kindel - kunagi me näeme neid veel! Ma usun seda!

Saime süüa-juua kaasa, jehhuu!! :3

FAIRTRADE!

Bari linn.

Kella viieks jõudsime Carovignosse. 6 tundi rongis möödus üllatavalt kiiresti. Meie kõrval istus üks noormees, kes tundus meist huvitatud olevat. Igatahes ta alustas vestlust üritades ära arvata, kust me pärit oleme. Meile positiivse üllatusena pakkus ta enne Skandinaavia riike kui Venemaad, aga õige vastuse leidmine võttis siiski natuke aega... Väikese riigi viga, mis teha.

Uus kodu on kena. Elame linnas sees (vahelduse mõttes niiiiiii hea) ja oma korteris. Korteri mõnusid kasutame täiega ära - igal õhtul teeme kaminasse tule ja joome selle ääres teed. Mõnna! :3
Peremees Gianni ja ta naine Graziella on väga armsad. Lapsed on neil juba suureks kasvanud ja elavad oma peredega Põhja-Itaalias. Nad on täiega hoolivad ja toidavad meid hästi. Graziella on superhea kokk - iga söögikord on jumalik kogemus!
Meiega liitus ka üks 23-aastane noor naine Prantsusmaalt, Pariisist. Nimi on tal Florance. Vahva neiu, avameelne, kuid kohati ilma filtrita. Järgmisest nädalast Florance lahkub ja tulevad uued inimesed Šveitsist.

Florance tuba. Ta sai suure voodi... Oleme kadedad.

Need armsad punnikesed, mis minu ja Annika kätele tekkisid läksid vahepeal ikka päris hulluks. Gianni ja Graziella hakkasid muretsema ja viisid meid arstile. Tegelikult isegi koguni nelja erineva arsti juurde... Meile kirjutati antibiootikumid ja üks kreem, mida kolm korda päevas peale peame panema. Aga haiguse edenedes tundus, et asi ei taha üldse paremaks minna. Punnid on laienenud ja hakkasid sügelema ning valutama. Üpris ebameeldiv on. Et teid šokist säästa, ei hakka ma pilte lisama... Loodetavasti varsti see haigus läheb üle, sest nii jätkata oleks küll vastik.

Tööks on meil oliivide korjamine. Iseenesest täitsa tore töö - pole füüsiliselt väga raske, kuid pisut rutiinne. Oma ema soovil kirjutan ka siia, kuidas oliive korjatakse.

1. Kõigepealt pannakse puude alla võrgud. (Puid on siin talus kokku 1000 ja kõiki korjatakse võrkudega!)

2. Siis kammitakse alumistelt okstelt oliivid maha ja ülemistelt pekstakse need pikkade varrastega alla võrgu peale.

Gianni

Tööline Franco

3. Võrkude abil kogutakse oliivid ühte hunnikusse.

4. Suuremad oksad korjatakse välja, et rohkem oliive kasti mahuks. Lehed sorteerib hiljem masin välja.

5. Oliivid pangi ja pangidest suurematesse kastidesse.

6. Meie töö on tehtud. Edasi viiakse oliivid töötlusesse. Mitme masina abil puhastatakse ja sorteeritakse oliivid ja algab õli valmistamine.

Suuremaid-väiksemaid

Nii lihtne see ongi! Gianni on üks väheseid siin alal, kes korjab oliive võrkudega. Mujal lastakse oliividel ise alla kukkuda ja korjatakse puude alt masinaga. Sellisel moel tuleb supermarketi õli, nagu Gianni seda kutsub, s.t madala kvaliteediga õli. Meie õli on aga kõrge kvaliteediga. Ja maitses tõepoolest on vahe sees. Isegi meie saame sellest juba aru.
Gianni õli on kõrgelt hinnatud ja tal on isegi oma kaubamärk pudelitel - uhke värk! ;)

Ükspäev käisime kõik koos mere ääres jalutamas. Õues oli päääris külm ja tuuline, aga ilus!

Florance Pariisist

Banaanipuuuuuu

Üldiselt on siin päris mõnus, hellitatakse söögiga ja koheldakse hästi! Polegi töölised nagu eelmises talus, vaid vabatahtlikud. Splendido! :)
Kahjuks suvi on läbi ja ilmad lähevad külmemaks. Ükspäev oli ainult 9 kraadi väljas ja niiiiii külm oli... Ma ei tea, kuidas me Eestis selle talve üle elame. :/

Ciao!

Paavstile külla ||

Meie teine nädal talus möödus tegusalt. Tegime palju tööd nagu ikka, vigastasime end, sõime oksendamiseni hurmaasid, kuni puu sai tühjaks (:() jne... Pere suhtlemisvaegus põhjustas veel rohkem tülisid pererahva ja meie vahel. Söögilauas ei pakutud enam meile veini ja taheti, et me ruttu lahkuks. Paaril korral isegi lülitas pereema köögis tule ära, et meile märku anda, et on aeg köögist lahkuda või tõstis meilt söögi eest. Ühel hommikul meile sõnagi ütlemata marssis vihaselt tuppa sisse ja lahkus teiselt poolt väga dramaatilise ukse kinni tõmbamisega. Ei tea küll, millega me selle ära teenisime?!

Viimasel tööpäeval kaevasime hea mitu meetrit kraavi ja hävitasime võsa. Võsa hävitavime oli küll pigem nagu ekstreemne mägironimine okkaliste taimede vahel. Hommikul lõpetasime töö varem. Ei suutnud enam. Pärast mitmekordset haiget saamist ja vihastamist ja higistamist küsisime endalt, et "miks?". Me ei saa selle töö ja vaeva nägemise eest isegi väikest tänu. Emotsioonide kokkupõrge *kaboom*.
Pärast rahunemist ja lõunasööki oli tuju miskipärast PALJU parem - laulsime ja viskasime nalja ja naersime nii, et isegi sakslased irvitasid meie üle. Teadmine, et veel samal õhtul saame tagasi anda töökindad ja et me ei pea neid vigaseid saage ja kääre enam kunagi nägema tõstis tuju lakke. :) Tööhoos suutis Annika end sealt mäest alla kukutada. Kujutage ette roosipõõsas keerutamist, vot umbes nii valus oli tal. Pereema nägi seda pealt ja küsis naerdes, kas kõik on korras. Muidugi on, meile ju meeldib töö pärast okastes keerutada ennast, tänan küsimast! :) (sarkasm, jah)

Korralikud töönaise käed.

Annika käel on mingi veider punnimeri. Samasuguseid täppe, aga palju vähem, on ka minu parema käe siseküljel. Allergilised me kumbki ei ole, seega eeldame, et see on mõnest taimest. Surma vast ei saa... :)

Annika leidis oliivipuult pisikese värvilise sõbra.

Viimasel õhtul veel jagasime Ramona ja Andreasega üksteise reisiseikluseid. Me rääkisime Itaaliast nii palju, kui kogenud olime ja nemad rääkisid enda Rootsi kogemusi. Õhtu venis pikale ja lõpuks rääkisime Eestist ja Saksamaast ja kutsusime neid endale külla. Tundus, et neid hakkas täitsa huvitama ja võib-olla nad isegi tulevad meie kodust elu ka kaema. :)

*rikun pilti*

Laupäeva hommikul ärkasime vara, et pakkida asjad. Hommikusöögilauas jätsime kõigiga hüvasti ja pereema viis meid rongijaama. Sellel viimasel hetkel suutis ta läbi vaeva meid ka pisut tänada. No jah, rohkem loota oleks vist lollus.
Rongini oli meil poolteist tundi aega, seega jalutasime Frasso Telesino kesklinna ja vaatasime ringi. Endiselt saatsid meid pilgud... Ei tea, mis värk on sellega.

Ja siit algas meie seiklus Itaalia pealinna Rooma.

Casertas vahetasime rongi. Aja täitmiseks istusime mingisuguse ilusa lossi aias.

Järjekordne ümberistumine, seekord Aversas.

Kokku sõitsime 3 erineva rongiga, et Rooma jõuda. Viimases rongis istusime ühe armsa briti paari kõrval, kellega saime ühisele jutusoonele. Meessugupool teadis palju eesti koorimuusikast ja huvitus folgist. Ütles veel, et tahab väga-väga laulupidu vaatama tulla. Me olime nii positiivselt üllatunud ja meelitatud ja puha :) Rääkisime palju toidust ja Itaalia mägedest ja nii edasi.

Rongist maha astudes oli sees mingi imeline tunne selle linna suhtes. Näiteks Napolis või Firenzes ei olnud kordagi sellist head tunnet, aga siin oli midagi teistmoodi. Ringi jalutades jõudis iga sammuga aina rohkem kohale, et see linn on megasuperilus. Iga tänav ja maja on omamoodi kaunid. Inimesed on kuidagi rahulikumad ja liiklus ei ole nii kaos ning natuke vaiksem tundus ka olevat. Mingitel maagilistel põhjustel jõudis me sisse mingi rahulolu. Mõlemad leidsime, et kui me peaks kunagi Itaaliasse kolima, siis kindlasti Rooma. Armastus ilusa linna vastu! :)

Kohalik La Dolce Vita on hoopis jäätisepood. Mm, magus elu.

Külastasime ka kolosseumit, kuidas siis muidu... :)

Vähe järsem selfie. Kõrvarõngas hakkas ka helendama.

Turistiatraktsioon - gladiaatorid.

Mingi summa eest sai ka kolosseumisse sisse minna ja muidugi oli see rahvast täis...

Võtsime aega rahulikult, sest aega meil oli kõvasti. Meie couchsurfingu inimesed ei olnud veel meie soovile vastanud, seega meil polnud kohta, kuhu asju panna jne. Kohvreid vedades otsisime sobivat baar/restorani, kus hilist lõunat süüa.

Palmiiiiid. Korralik lõunamaa ikka.

Puu otsas kasvasid 2 hambaharja ja vedelseep... (?)

See. oli. nii. hea. 

Jalutasime edasi, sõime jäätist ja imetlesime kõike. Lõpuks jõudsime mingi muuseumi parki ja istusime seal. Park oli superilus ja romantiline - noorpaar kaisutas ühel pingil, vanadaam jutustas oma tütrega teisel, pisike poiss mängis oma vanaemaga. Bellissimo!

Siis aga juhtus miski unexpected. Pargivalvurid (mees ja naine) alustasid vestlust Annikaga. Rääkisid itaalia-inglise-vene keele segu, aga teineteist mõisteti. Selgus, et nad on õde ja vend, pärit Bulgaariast, aga 20 aastat Itaalias elanud. Naisel on ka tütar, 18-aastane. Annika selgitas neile meie olukorda, et meie couch-id pole siiani vastanud ja et hotelli peale ei raatsi raha raisata, mille peale tekkis mõlemal valvuril paanika. "Rooma on ohtlik, eriti see piirkond." "Maroko bandiidid, Maroko bandiidid" "Narkootikumid!! *tõmbas sõrm nina all õhku sisse*" Inglise keelt ta ei osanud, seega näitas palju žestidega. Ja siis täiesti ootamatult teatas ta, et võtab meid enda juurde. Alguses ma ei teadnud, mida arvata. Võõrad inimesed ju siiski ja ei julge kedagi usaldada... Nad selgitasid kõike, kus elavad ja kuidas sinna saab ning kuidas me tagasi Rooma esmaspäeval saame. Kuna olukord oli keeruline ja öösel väljas olla oleks tõesti ohtlik, siis otsustasime abi vastu võtta. Nad tundusid väga abivalmid ja toredad inimesed, keda saaks usaldada. Nad töötasid seal pargis vabatahtlikena ja aitasid ka rongijaamas üht ratastoolis härrat, kes iseseisvalt poleks rongile saanud.

Kodu on neil väike, kuid armas. Meid pandi magama tütrega ühte tuppa. Viskasime nalja, et meil on tüdrukute pidžaamaõhtu, kuigi kohtasime peretütart mõned tunnid varem. Tütar Elena on hästi ilus ja andekas ning tahtejõuline. Ta on avatud - näitas meile oma joonistusi ja luuletusi ning rääkis igasugu plaanidest, mida korda tahab saata. Muusikamaitse on tal ebareaalselt hea. Ütles meile, et 24. novembril on Roomas Parov Stelari kontsert, kuhu ta läheb ja kutsus meidki kaasa, kui vähegi aega saame. (Kes ei tea Parov Stelari - väga-väga soovitan kuulata!!!)
Õhtul käisime veel linnas, kus noored möllasid (meenutas Rüütlit...) ja mere ääres, aga kuna oli pime, siis väga midagi ei näinud. Aa, unustasingi mainida, maja on 20 minuti tee kaugusel Vahemerest. :)

Muidugi oli hirm, sest see on ju pea ees täiesti tundmatusse vette hüppamine, aga me võtame seda kui seiklust. Rahustuseks kinnitan, et oleme ettevaatlikud ja hoiame asjadel silma peal!!! Senini on kõik väga okei olnud ja loodetavasti see ei muutu!

Uute ja huvitavate seiklusteni!
Ciao!