|| Päev 14&15

Kuna Beppe on need päevad läbi töötanud, siis meie Annikaga pole väga midagi teinud. Esmaspäeval kõndisime siit jalgsi città alta-sse, see on umbes kolme kilomeetri tee. Mäe tipus sõime oma lemmik-gelaterias jäätist ja ootasime Beppe kõnet. Beppe viis meid restorani nimega Pasta e Basta, kus, kae imet, sõime pastat. See pasta oli väääga maitsev ja teenindaja oli väga sõbralik. Tore koht :).

Päris uhke maja jäi ka tee peale.

Peale söömist viskas Beppe meid ostukeskusesse nimega Coin. Jutu järgi oli see hästi suur ja mitmekorruseline uhke ostukeskus. Reaalsus oli veidi teine... Jah, hea küll, oli 4 korrust, aga mitte midagi väga suurt ja üllatavat. Lahkusime sealt üsna ruttu. 

Otsustasime võtta suuna kodu poole. Kodu oli siiski päris kaugel ning tahtsime õhtusöögi endale ise valmistada. Kahjuks või õnneks aga jäi tee peale veel poode :))). Seega me hullusime ja kell tiksus juba palju. 

Puhkehetk

Otsustasime võtta suuna linna poole tagasi, et Beppega koos koju minna. Käisime toidupoes, ostsime õhtusöögiks vajalikku tavaari. Kõmpisime selle raske poekotiga mäest üles, et Beppe töö juurde jõuda. Vot see oli raske rännak. Tegime mäe otsas pargipingil kerge peatuse ja nautisime olemist. Beppe võttis meid peale, läksime koju ja valmistasime õhtusöögi. Tegime pestopastat suvikõrvitsaga. Meeeegamaitsev oli, Beppe ka kiitis, võttis juurde ja puha. Sinna kõrvale jõime veel veini ka ja muidu oli tore.

Samal õhtul jõudsin mina selle reisi madalpunkti. Kohale jõudis igatsus. Ma ei suutnud Beppe ja Annikaga korralikult suhelda, lihtsalt olin oma mõtetes. Raske oli...

Aga see selleks, räägin teisipäevast.

Hommikul magasime kaua, üldse ei viitsinud ennast liigutada. Mingikell otsustasime minna lihtsalt jalutama mööda Beppe kodutänavat. Ostsime jäätist, ühes kohvikus jõime espresso lungot. Keerasime põiktänavasse ja nägime ühte tattoo-piercing salongi ning nagu ühest suust tuli lause: "Teeme endale uued kõrvarõngaaugud!" Ja no nii see soov tekkiski. Taustaks nii palju, et põhikooliaegadel oli meil samasugune äkkidee kodulinnas jalutades ning sest ajast saadik on meil mõlemal Annikaga samas kohas kõrvarõngaauk. Seepärast on see augustamise idee meile ka väga oluline. :) Tuli välja, et selles salongis nad kõrva ei teinud auke, aga et 100m siit on üks teine koht. Läksime sinna, aga onu ütles, et praegu ta ei saa. Andis visiitkaardi, et me uuesti helistaks. Me ei helistanud... Aga otsustasime, et otsime uue koha ja homme teeme need augud kindlasti ära. (Nii põneeeev, olen nii ammu juba uut tahtnud :))

Beppe tuli meile järgi ja liikusime kesklinna. Kuna Beppe pidi tööle tagasi minema, siis meie otsustasime, et lööme aega parajaks ja läheme Orio Centerisse šoppama. Sõitsime ka esimest korda siin ühistranspordiga (märkimisväärne saavutus!). Aeg lendas ja juba oligi kell saanud 20.20, kui avastasime, et oih, kell 21 pidime juba tagasi olema kesklinnas... Ups. Aga sellegipoolest me jõudsime, sest bussipeatuses buss juba rõõmsalt ootas meid :)

Jõudsime ilusti õigeaegselt Beppe töökohta ja sealt edasi hilisele õhtusöögile sinna spordikeskuse pizzeriasse. Sõin parimat pitsat, mida ma siin Itaalias saanud olen (so far...) ja jõime ka õlut, mis on vist parim õlu, mida ma saanud olen. Seal oli sees 7up'i, kui ma õigesti aru sain. Maitse oli värskendav ja pigem magus, mitte mõru. Isegi Annika, kellele üldse õlu ei maitse, jõi seda hea meelega. Magustoiduks sõime puuviljasalatit.

Põhjas on läbipaistev 7up. Väga huvitav maitsekombo!

Jõudsime koju ja kaua enam üleval ei olnud, üpris väsinud oli olla.

Ci vediamo! Ciao!