Lõpp või algus ||

Kui väga ma ka ei tahaks koju minna, siis kurb on lahkuda. Ei saa öelda, et Itaalia oleks mulle kuidagi rohkem meeldima hakanud (pigem vastupidi), aga inimesed, keda kohanud olen, on väärt igatsemist. Kahjuks (või õnneks) on saatus seadnud nii, et pean silmas inimesi, kes ei ole itaallased, kui naljakalt see ka ei kõla. Peame Annikaga plaane, et  Jorgele külla minna Kanaaridele. Siiralt loodan, et see saab tõeks, sest ta on tore. Inimesed on toredad. Ja tutvused on ühed tähtsaimad väärtused. Vähemalt seda olen ma õppinud.

???

Meie aquagym'i treener Härra Põkk. Meie treeningus oli ta liibuva maikaga - imagine that! ;)

Leian, et on vaja teha ka mõningad kokkuvõtted. Isegi kui see teile, lugejatele, midagi juurde ei anna, siis mulle on see vajalik. :) Panin punktidena kirja mõned mõtted/ideed, millele sain elupõhist ja tõestatud kinnitust:

• Mitte kunagi ei unusta inimesi, kellest hoolin ja lugu pean. 
• Võtan aega ja naudin ilusaid hetki.
• Kui kellestki hoolin, siis ei tohi seda neile ütlemata jätta.
• Tänulikkus on oluline. Pole just kõige raskem "aitäh" öelda.
• Pean ümbritsema end inimestega, kes teevad mind õnnelikuks.
• Armastan oma kodu ja kodumaad, üle kõige! There's no place like home...
• Kasutan endale antud aega võimalikult produktiivselt.
• Pean lugema rohkem raamatuid ja avardama oma silmaringi.
• Haaran võimalustest kohata uusi inimesi.
• Esmamulje on tähtis.
• Elu tõusud ja mõõnad on igati vajalikud. Hoiab elu käigus.
• Kõik, mis juhtus, juhtus põhjusega. Võtan õppetundidest kõik, mis võimalik.
• Keeleoskus on üks olulisemaid tarkuseid.
• Jaga, mis sul anda on ja võta kõik mujalt vastu.
• Life is too short to drink cheap wine.

Olen üllatunud, et me Annikaga nii hästi läbi saame/saime. Enne saabumist olin veendunud, et esimese nädalaga oleme tülis. Aga ei, hoopis vastupidi, pole kordagi tülitsenud. Võin julgelt öelda, et ma ei oleks tahtnud sellist reisi kellegi teisega läbi teha. Aga sellegipoolest ei teeks ma seda uuesti...
Arutasime omavahel, et tagasi koju jõudes tahaks veeta aega kellegagi, kes mõistab. Aga kahjuks minu jaoks on see Annika ja tema jaoks olen see mina. Aga üksteise seltskonnast on praegu rohkem kui küll. Pausi peab ka pidama.

Andrea ja Beppega lõunal. Super-super vahva!!! :)

Ja just seda ma kodus tegema hakkangi. Pean pausi. Kõigest, millest vähegi võimalik. Ma tunnen, et mul on palju mõttetööd vaja teha, ajus on nii mõnedki sõlmes mõttelõngad sellest, kes olen mina ja mis on maailm minu ümber. Muidugi ei tähenda see, et ma jään ootama, mil elu mulle mu valikud sülle kukutab. Katseeksitusmeetod - vana hea!

Ei jää üle muud kui tänada elu. Aitäh, et aitasid (aitad) mul mõista neid "suurteinimeste asju". Sest seda ma ju olen - suur inimene. Täiskasvanu. Kõlab uskumatuna mullegi.

Lõpetuseks tuleb öelda vaid üht - "... aga vein oli hea." (Siinkohal tänu Kaaren Kaerale ja Õ-Fraktsioonile filmi "Malev" eest.)

Arrivederci e buona vita! :)

Aitab tööst, lähme koju! Coño!!! ||

Meie viimane talu osutus kõigist kõige paremaks. Parim lõpp, mida tahta. Esimest korda tunnen, et kuulun gruppi. Varasemates taludes olime lihtsalt vabatahtlikud, meiega käituti viisakalt ja sõbralikult (vahelduva eduga), kuid siin, San Cassianos, me oleme kui perekond. Inimesed on hoolivad, kaaswwooferid Esther ja Jorge on ülimalt kokkuhoidvad – kõik on nii paigas! :)

Oli ka aeg, et kummagi meie kohvritest katki läheks...

Sirp&vasar

Tööst nii palju, et see on suhteliselt lihtne. Enamjaolt oleme teinud selliseid rahulikke nokitsevaid töid – puhastanud vilja, sorteerinud ube. Annika võttis osa ka puuraidumisest, strong independent woman nagu ikka. Muidugi käib töö ja vile koos, kuulame muusikat ja laulame-tantsime. Lõbus peab ju ka olema. Me oleme siiski veel noored. Kuigi Annika avastas ükspäev peegli ees, et tal on täiskasvanud inimese nägu. Ja juba varsti ongi lemmikspordiala meeleheide. Kurb reaalsus. :(

Talus on 2 hobust, 5 hane (ma ei taha ühtegi hane enam näha oma elus!!!), 3 siga, 3 koera ja lugematu arv kasse (pakun, et kuskil 7). Loomadega nalja kui palju. Pean mainima, et kui varem ma ei olnud eriline loomasõber ja ei läinud kohe koeri-kasse paitama, siis siin on see muutunud. Ainult positiivne uudis. ;) Üks koertest, Mimi, on tegelikult viimaseid sõnu lausumas. Ta on vana ja valmistub lahkuma. Kurb :(((.

San Potito jõululaat. Vihmavarjud(?).

Jorgeeeee. Kõige lahedam hispaanlane Kanaari saartelt. "Coño!" "I drink all days, but I'm never drunk."

Lillad mäed. Päikeseloojangu võlud... Mäetipus nägime ühel hommikul lund kah - Itaalia talv.

Nii kahju siit lahkuda. Asjade pakkimise lükkan viimasele hetkele, sest see tekitab järjekordse lahkumise tunde. Nagu öeldakse - all good things come to an end.
Siinkohal saan panna punkti Itaalias wwoofimisele. Nähtud, tehtud ja kunagi ehk teen veel, aga mitte enam selles riigis.

Arrivederci!