Turistid Firenzes ||

Kell 6 äratus, kell 6.30 hommikusöök ja kell 7 läbi pisut oli juba väljasõit. Ilmselt oli see kõige raskem hommik kogu meie Itaalia hommikutes üldse. Me kumbki ei suutnud ärgata, silm vajus vägisi kinni. Sõidu ajal Annika tiksus, oli uinumise ääre peal. Üks hetk ta vajus kurvis Giovanni poole ja ärkas ehmatusega, kui oli vastu ta õlga oma pea ära löönud... Jah, meil oli raske hommik. Kui olime turuplatsile jõudnud, hakkas Giovanni oma kaupa üles seadma. Meie aga otsustasime autos uinaku teha. Märkamatult oli möödnud poolteist tundi, aga õnneks meie olime pärast uinakut palju värskemad. :)

Firenzes toimus igakuine turg, kus farmerid müüsid enda talude orgaanilist kraami. Meile anti võimalus avastada Firenzet samal ajal, kui Giovanni oma talu kaubaga äritses. Seega olime täiega turistid kõikide teiste turistide seas, keda seal linnas on vääääga palju.

Meie oma Giovanni müüs mingit baklažaani-suvikõrvitsa vahepealset vilja, mida paljud inimesed jäid uudistama ja tegid pilti. Isegi itaallaste jaoks oli see vili üllatav.

Sõime muffinit, mis oli ÜLImaitsev. Nämm :)

Viimased viigimarjad. Hooaeg on läbi kahjuks. Meil oli väga hea meel neid marju siiski veel viimast korda näha. Tõdesime, et võib-olla ei näe (ega söö) me viigimarju enam pikka aega...

Edasi lahkusime turualalt ja jalutasime mööda Firenze tänavaid. Tegime kohvipeatuse ja nii mitmeidki jäätisepeatuseid. :)

Turist nagu muiste. Selja taha jääb siis Ponte Vecchio ehk tõlkes vana sild. Sillal on teadagi ainult kuld- ja muude väärisehete poed, mille ajaloost Annika mulle rohkem rääkis. Ajalootund ka kätte saadud. :)

Sillal olevatest poodidest ka väike näide. Selliseid lette oli seal palju-palju.

Kauaotsitud piimavaba pistaatsiajäätis, milles kahjuks pidime pettuma... 

Liilia on Firenze sümboliks ja seda on kasutatud nii lipul kui vapil. Tegelikul peaks ta olema punast värvi, aga siin on ehk arhitektuuri mõttes mõni ohverdus tehtud. Kes teab... Pikemalt me selle üle arutlema ei jäänud.

Toomkirikuga kerge selfie ka. Plusspunktid palun pardinägude eest. Grazie!

Nagu taevalik pilvemäestik. Päriselus nägi see muidugi veel pehmem ja armsam välja. Minu meelest vägagi pilti väärt...

Pomelod. Kasvavadki päris puu otsas. Oma silmaga nägin.

Sidrunid ka.

Piazzale di Michelangelo platsile jõudsime lõpuks ka. Siin toimus mingisugune paraad või festival, mis ilmselt oli kuidagi seotud homoseksuaalidega, sest vikerkaarevärvides lippe oli palju.

Michelangelo David (Taavet) oma täies uhkuses.

Vallatu juuksevise käib ka alati asja juurde.

Pärast suurt rännakut mäe otsa otsustasime liikuda tagasi turuplatsile, et näha, kuidas Giovannil läheb. Tegelikult olime üsna väsinud ka ja tahtsime pisut puhata, ega see turisti amet kerge pole... Tagasi jõudes puhkasime trepil jalgu, mis valutasid ja surisesid ja olid kuumast ilmast paiste läinud. Muidugi hakkasid kingad ka veel hõõruma.. see veel puudus.

Istusime, lamasime, jutustasime, võtsime päikest, higistasime, kurtsime valu ja kuumuse üle jne. Nii möödus 2-3 tunnikest sel trepil. Liikusime edasi. Või tagasi. Ühesõnaga tuiasime samu radu pidi mööda Firenzet. Sõime pitsat ja nautisime jäätist, nagu ikka. :)

Giovanni lahkus tööpostilt ja Annika nõustus natukeseks töö üle võtma. Juhtus nii mõndagi... Ta ajas segamini numbrid 16 ja 60, ei teadnud osade asjade hindu, unustas ära itaalia keele... Inimesed olid aga mõistvad ning vähese inglise keele ja kehakeelega sai töö tehtud. :)

Kohaliku juustumeistri letilt leidsime sellise sildi. See oli nii armas! :)

Nii see päev läks. Umbes kella 21ks jõudsime koju, sõime õhtusöögi ja läksime kohe magama, sest väsimus andis tunda. Unevõlg oli selle paari päevaga ikka päris suureks kasvanud.

Alla prossima!