Meie halvaendeline päev algas raske ärkamisega Beppe juures. Pärast äratuskella mitmeid kordi edasi panemist, saime end üles ja hakkasime kohvreid pakkima. Saime kokku ja kell 7.24 olime autos teel bussijaama. Jätsime hüvasti ja sõitsime Milanosse. Bussis magasime, sest noh, eilne õhtu venis pikale.
Ahjaa, eelmisest päevast ka. Päeval käisime vesiaeroobikas ratastega väntamas, see oli vahva. Siis kogesime Itaalia creepereid, sest meile jäi mingi jälitaja külge tilkuma. Täielik paanikaosakond, aga kõik oli okei, põgenesime jäätisepoodi peitu. Igati kavalad eesti neiud. Õhtul läksime Beppega viimast õhtut Bergamos tähistama. Sõime pastat, mis oli väga maitsev ja jõime proseccot.
Udused tüdrukud pärast ujumist.
See oli ülimaitsev vein. Üks parimaid vist isegi.
Aga ega see sparkling wine just kõige ohutum jook pole alkoholi mõttes. Seega peale 2 pudelit olime me Annikaga täitsa ära ja teatasime Beppele, et me tahame nüüd karaoket laulma minna. Suund tutto lingue karaokebaari poole ja laulsime vana head Lenny Kravitzi "Heaven Help"-i. Beppe oli muidugi vaimustuses ja kiitis meid taevani. Siis aga läksime koju ja hakkasime oma kodinaid kokkupoole panema. Otsisime transporti, kuidas Milanost Firenzesse saada ja leidsime ühe autojuhi, kes autosse sõitjaid kaasa otsis. Magama saime ikkagi kell 2, et kell 6 juba ärgata. Seepärast ka siis meie hommikune raske ärkamine ja väsimus...
Niisiis, jõudsime Milanosse, jalutasime Toomkiriku väljakule ja niisama nautisime. Helistasime autojuhile, kes teatas, et tal autos ainult 1 koht vaba, kuigi eile õhtul oli 4 vaba kohta. See oli esimene halb märk... Otsisime inimest, kes räägiks inglise keelt ja kes aitaks meil uue transpordivahendi leida. Saime aru, et rong on kõige mõistlikum.
Europa kuulsaim ooperiteater Teatro alla Scala
Ray-Ban, woohoo
Mina mitte aru saamas, et Annika juba pilti tegi.
Kämpasime trepil, et aega parajaks teha.
See mees aitas meid, andis tramminumbi ja juhatas teed. Kui ütlesime, et oleme Eestist, siis küsis ta kohe aktsendiga eesti keeles: "Kuidas läheb?" Me olime nii positiivselt üllatunud. Ta rääkis, et tema naine on eestlanna ja nad abiellusid Eestis. Vot kui väikene on maailm. :)
Trammiga sõitsime ka. Imelik on see, et meid jõllitatakse täiega. Ometigi on Milanos nii palju erinevaid rasse koos, et me ei tohiks midagi erilist olla, aga siiski on tunda pilke pidevalt...
Trammiga suutsime muidugi võssa panna ja läksime liiga hilja maha. Ekslesime võõraid tänavaid pidi ning tegime pausi mingis kohvikus. Jõime kohvi ja sõime nektariini - esimene söök sellel päeval. Siiski leidsime tee rongijaamani ja ostsime 38 euri maksva rongipileti. Lõime rongijaamas aega parajaks...
Milanost nii palju, et see on täiesti kohutav linn. Kogu see imago, mis sellest moepealinnast loodud on, on nii väär. Siin olla oli väsitav, kõike oli liiga palju. Rongijaama pingil näeme kahte vaatepilti. Nälginud ema, imik süles, kerjab raha. Ta on siin linnas lõksus. Ta ei tea midagi, mis mujal toimub, ta ei saa aru, et ta saab ise oma elu muuta. Kurb. Ometigi ei sõltu minust midagi, ma ei saa teda aidata. Teisel pool on suurel led-ekraanil Milan Fashion Week reklaam. Nälginud naine, aga endaga nii rahul. Ta on siin linnas lõksus vabatahtlikult. Mood on elu. On-on.
Sellised keerulised emotsioonid valdasid meid kõikide meie enda murede kõrvalt. Liiga palju ühe pisikese inimese jaoks siin maailmas.
Käisime Burger Kingis. Kohutav valik: liiga palju raha sellise söögi eest.
Otsustasin teha oma esimese ostu MAC-i poest. Ja see oli nii väärt seda. Pildil olev naine aitas valida õiget tooni jne. Vahvaaaa :)
Saak
Aeg venis ja venis ja venis...
Jõudsime rongi. Meie kupeekaaslased olid Portugalist, noorpaar. Tundusid väga toredad inimesed olevat, paar sõna vahetasime juttu ka. :) Poole reisi peal imbus meie kupeese veel mingi vanem hindu paarike. Nemad olid väga kahtlased. Mees jõllitas kõiki ja kõike, päris hirmutav oli...
Muidugi meenutas kogu see rong meile Harry Potterit. Kui rong tegi peatuse, siis viskasime omavahel nalja, et nüüd läheb külmaks ja aknad jäätuvad ning dementorid tulevad... See selleks :D
Kunstinurgake. Päeva lõpuks sain oma meistriteose valmis ka. Ise olen rahul ja Annikale ka väga meeldib. :)
Hakkasime lähenema Firenzele. Pildile ilmusid jälle mäed ja läks ka pisut soojemaks. Tegelt ei tea, võib-olla oli ainult minul rongis palav...
Siis aga hakkas allamäge minema. Firenzesse jõudes läksime rongilt maha. Peatuse nimes oli aga Firenze taga veel mingi sõna, mis nüüdseks on juba ununenud... Mõtlesime, et äkki on see mingi eeslinna peatus ja et see rong sõidab veel kesklinna ka. Rongile tagasi. Vaidlesime veel tükk aega, kas minna maha ikkagi või mitte. Küsisime, aga see naine ütles, et Firenze centralet pole olemas, aga ei öelnud rohkem midagi... Uksed sulgusid ja seal me olime. Vaguni vahekäigus, kergelt mures ja rong hakkas liikuma. Mõne hetke pärast mõistsime, et rohkem peatuseid ei tule Firenzes. Need emotsioonid pole kirjeldatavad. Hirm ja kurbus ja viha segamini. Ma ei tahtnud uskuda, et me tõesti magasime peatuse maha. See aeg, mis me järgmisesse linna sõitsime, venis nii kohutavalt. Rong kogus kiirust, tunnel, veel üks, rong pidurdas, tunnel, hoog üles. Me ei vahetanud Annikaga omavahel sõnagi. Süda peksles ja pisarad tungisid vägisi peale. Me ei teadnud, kuhu me läheme, kui kaua me läheme ja kas me veel täna tagasi saame.
Rongist väljusime linnas nimega Arezzo. Ajatabelilt nägime, et poole tunni pärast sõidab järgmine rong Firenzesse tagasi. Seegi hea. Helistasime kõikvõimalikele inimestele, kes meid vähegi aidata saaks. Beppe ei võtnud vastu, talu telefon läks kõneposti, kõik tundus nii lootusetu.
Lõpuks helistas talu peremees tagasi ja ütles meile, mis me tegema peame ja et nad tulevad meile Firenzesse järgi.
Tagasiteel Firenzesse tundus kõik laabuvat. Me sõitsime trammiga vajalikku peatusesse ja ootasime paar tundi talu inimesi. Istusime kohvikus, kus õnneks oli wi-fi ja me saime kodustega ühendust võtta. 14 tundi polnud keegi meist midagi kuulnud. Kõik sees olnud emotsioonid pääsesid valla, kui sain lõpuks öelda, et meiega on korras ja me pole kadunud.
Kell 23 läbi natuke tulid 2 meest, kes Annika nime öeldes meid ära tundsid. Esmamulje polnud just parim, aga mis seal ikka. Sõitsime pool tunnikest, mäenõlvalt nägime imeilusat öist Firenzet meist kaugenemas.
Talus oli nii palju asju, mis mind negatiivses mõttes šokeerisid. Pärast nii rasket päeva oleks ma vajanud midagi kodust ja sooja, et suudaks rahuneda. Aga ei. Majas peab käima jalanõudega, minu jaoks oli üllatus, aga Annika teadis seda juba varem, et Lõuna-Itaalias nii ongi. Pereisa valmistas meile kiirelt söögi. Leidsin oma toidust teokarbi... Siis hakkas ta keset elutuba suitsetama. Maja lõhn ei olnud niigi väga meeldiv, ja siis veel see.
Talu kirjelduses lubati meile suurt magamistuba, kus on voodid kolmele inimesele ja eraldi vannituba. Reaalsus on pisut teine. Meil on 2 voodiga ruum, mis pole privaatne, s.t, et me oleme küll eraldi korrusel, aga meil pole ust ees, lihtsalt trepp toob siia. Vannitoast rääkimata, see on teisel pool maja ja mitte ainult meile... Üleüldse see maja on räpane ja asjad on ripakil. Must pesu vedeleb maas ja rinnahoidjad leiab trepi käsipuult. Pole just parim esmamulje, või mis.
Õhtul ja järgmise päeva hommikul oli tuju väga maas. Mitte mingisugust motivatsiooni ennast liigutada. Koduigatsus on suurem kui kunagi varem. Lõunasöögil kohtusime ülejäänud perega. Nemad tunduvad toredad, kuid siiski pisut lohakad ja hajameelsed. Pisaratega võideldes venitasin päeva õhtusse. Õhtusöögilauas küsis meilt pereisa, kas Eestis kanepit ka suitsetatakse. Siis mõistsin, miks nad sellised pisut veidrad on. Itaalia keeles jäid omavahel arutama, et huvitav, kuidas eestlased seda teevad ja kust saavad, kui see illegaalne on (ometigi on see siingi illegaalne...). Söögiaja lõpus küsis 16-aastane tütar oma isalt, et kas tal talle suitsu pole anda. Ma vist enam rohkem ei suuda küll selles perekonnas üllatuda...
Praeguseks hetkeks on südaöö ja tunne on selline, et me vist isegi peame siin vastu, kuigi alguses tundus olukord küll täitsa masendav. Eks näis... Tööd me pole ju veel teinud.
Järgmiste üllatusteni!
Ciao!
No comments:
Post a Comment