Ciao!

Ciao Italia! 
Mi chiamo Laura. E tu? Sono di Estonia, a Tartu.

No see on umbestäpselt kõik, mida ma itaalia keelest valdan. Ja niimoodi, pea ees, ma sinna tundmatusse Itaalia vette hüppangi.

1. septembri hommikul kell 6:20 istusime me Annikaga Riia bussi peale Tartu bussijaamast. Lennujaama jõudes hakkas vaikselt kohale jõudma, et see reis on päriselt toimumas. Muidugi ei kujutanud me ette ka, mis ees ootab ja kuidas meid vastu võetakse. Lennujaamas olime nagu peata kanad, sest ei saanud aru, kuidas miski toimib... Kõik muidugi laabus ja peale turvakontrolli otsisime õige värava ja seisime järjekorras nagu kord ja kohus. Ärevus aina kasvas o.O *pinge*

Lennusõit oli vingeee: kõrvad lukus, närisime nätsu ja vaatasime pingsalt aknast välja. Nagu turistid muiste. :) Pilved olid ühtlaselt katnud kogu taevalaotuse, tundus nagu oleks lennanud üle suure vatihunniku või värske vahukoore või ma ei teagi, kuidas veel paremini kirjeldada. Superilus oli igatahes. Kui Itaalia kohale jõudsime, jäid pilved hõredamaks ja läbi oli näha Alpe koos oma siniste järvesilmade ja lumiste tippudega ning orus paiknevate küladega. Oi, vot see oli tõeliselt ilus. Ühtlasi oli see ka mu esimene kord elus lennukiga sõita - muidugi kartsin pisut, aga tegelikult oli väga äge (sinna juurde käis ka pisut turbulentsi ja see, et üks vahva, perfektselt kitkutud kulmudega stjuuard (si, meessoost) lehvitas mulle üliarmsalt, kui lennukilt lahkuma hakkasime. Nummi :))

 Lennulised jätavad hüvasti!

 Aken oli jääs ja puha. Pilved lappasid..

 mäu :)

Maandusime Bergamos ja meile tuli vastu Beppe. Tema kohta nii palju, et ta on üliäge, hästi energiline ja tahab meile kogu aeg kõike näidata. Meil on temaga väga vedanud, et ta hoiab silma peal ja aitab, kui vaja. :)
Beppe näitas meile Bergamo linna - kooli, kus ta õpetab, ja linna ülaosa ehk "Upper city" (nagu ta seda nimetas). Jalutasime tiirukese ümber linna nautides vaadet ja õppides itaalia keelt. Ühiselt otsustasime, et räägime nii palju itaalia keeles kui võimalik (see on täiega kasulik - ma juba peaaegu et saan aru, millest jutt käib :)). Linn muidu on SUPERILUS. Issake, pole olemas nii palju sõnu, et kirjeldada, kui kena siin kõik on. Ja soe on ka (~24 kraadi), kuigi see aasta oli Itaalia üks halvimaid suvesid üle umbes 50 aasta. (*wow-moment*)

 Ilmselgelt tähtis jutt pooleli...

 Parliamo italiano!

Enamus linnast on mäenõlval ja kõik teed looklevad mäest üles-alla. Teed on kitsad ja hästi kurvilised. Majad on nagu filmis. Ausalt. Rõdu on igal majal ja kaunistatud lilledega. Kardinad liiguvad tuulega kaasa, justkui ilusas Itaalia armastusfilmis. Oeh. :)

Beppe tõi meid meie esimesse talusse - Sassi della Luna. Ja vot siia jõudes meie imestusest niigi suured silmad läksid veelgi suuremaks ja suu vajus ka lahti. See vaade ja see maja ja meie tuba ja... Appi. Ma ei suuda uskuda seda kõike, kuhu ma sattunud olen!
See perekond on nagu ideaalse perekonna näidismudel. Nad suhtlevad omavahel nii armsalt - viskavad nalja ja arutavad mingeid lugusid (mitte et ma midagi aru saaks, aga Annika tõlgib mulle ;)). Söögilauas õppisime teineteist rohkem tundma, arutasime Eesti ja Itaalia erinevuseid jne. (Pereisa kiitis meie inglise keelt ka. Siinkohal tahaks tänada õpetaja Hennostet.)

 *emotsioon*

 Vaade rõdult. Incredibile :)

Kell pool 9 (Itaalia aja järgi ehk -1h Eesti ajast) oli päike loojunud ja külale oli selline vaade. Jah, pilt pole parim, aga noh, pime oli kah ja nii... okei, keda ma lollitan, ma lihtsalt ei suuda kätt mitte väristada.. :/

Kui nüüd aga kokku võtta kõik, siis tunne on super, kuigi siiani pole kohale jõudnud, et see Itaaliavärk päriselt tõsi on. :)

Järgmise korrani! Ciao!