Perché no? ||

Viinamarjakorjamine täies hoos. Nädala alguses Giovanni hoiatas, et neljapäeval ja reedel on rasked tööpäevad, sest korjame viinamarju. Kogemuse põhjal võin julgelt öelda, et pole see töö raske ühti. Täitsa tore on, rahustav ja füüsiliselt pole ka väga raske. Vagude vahel ajasime juttu, kuulasime teiste korjajate itaaliakeelset mulinat (millest ma ei saa mitte midagi aru...) ja võtsime päikest. Saan uhkusega öelda, et minu heledal nahal on juba isegi jumet (ja randid!!!), mille üle on mul väga hea meel, jehhuu :).

Käed on kriime täis ja kipitavad, sest viinamarjataimed on okkalised (see tuli üllatusena meile mõlemale!).

Kobarad nagu mahlapakilt.

Aga vaade on siiski super!

Üksõhtu läks Annika jooksutiirule ja leidis endale sõbra. Noor neiu nimega Elena, kes meie talu lähedal elab. Nad jäid jutustama ja lõpuks oli Annika poolteist tundi "jooksmas". Tagasi jõudes teatas ta, et meid on laupäevaks külla kutsutud.
Laupäev jõudis kätte. Hommikupoolikul lebotasime ja võtsime päikest. Ma leidsin raamaturiiulist kõigest ühe inglisekeelse raamatu ja alustasin selle lugemist (päris hea raamat kusjuures, film on ka kiiduväärt!). Lõuna ajal võtsime oma kodinad ning asusime lühikesele rännakule.

Jõudsime Elena aia äärde. Ta isa on kunstnik-skulptor jne. Aias on mitmeid skulptuure, mis on tehtud vanarauast ja igapäevaesemetest, mõni nimetaks neid prügiks. Kes kuidas mida näeb, eksole..

Pildil paremal pool on selline pisike võsa. See on keset aeda ja põhjusega. Nimelt tema isa on selle sinna jätnud, näitamaks, milline oleks see ala, kui nemad poleks seda puutunud. Väga äge idee minu arvates!

Elena juures rääkisime juttu tema ja ta noormehega. Rääkisime Eestist ja Itaaliast ja kõigest elulisest. Jalutasime aias ringi, sõime otse puult hurmaasid (esimesed valminud, jeeee!!!), Elena isegi tegi meile pisikese pitsa, sest lõunat me söönud ei olnud... Koht oli väga ilus ja nad olid tõesti väga armsad inimesed. :)
Kuskil kell pool 6 hakkasime tagasi liikuma. Päike hakkas ka vaikselt loojumise poole sättima...

Saiapeatus!!!

Teele jäi viigipuu, kus muidugi pidime peatuma ja nautima seda värsket headust. Nämmmmaaa.

Hiiglaslikud varjud

Koduõues rändasid vahvalt lambad.

Niipalju siis tänastest seiklustest. Homme aga Firenzesse koos meie teise mentori Lucaga. Ootan põnevil!
Viimastel päevadel on tekkinud siin talus tüdimus. Tunne, et ei viitsi enam siin olla, kõik on juba nähtud, aitab ka. Eks see tunne käib hoogudega, vahel on täitsa hea - soe ja kodune, aga mõnel teisel hetkel tahaks võtta oma asjad ja hakata Tartu poole kõndima... Raske on, peab tõdema, aga eks tuleb vastu pidada. 3 kuud ju veel ees!

Ciao!

Kadunud ajataju ||

Aeg on lennanud kiirelt ja juba ongi nädal siin talus täis saanud. Täiesti uskumatult ja enesele arusaamatult kiirelt. Ajataju pole - ma ei tea, mis päeval, mida tehtud sai. Jutustan üldiselt, kuidas elu ja olu kulgevad.

Tööd oleme teinud vähe, ainult kahel päeval. Põllutöö enamjaolt - kive korjanud, seemneid külvanud, maisi puhastanud ja nii edasi. Ükspäev tegelesime viinamarjadega ka...

Tabasin pildile täpselt selle viinamarjakobara kukkumise hetke. Emotsioon jäädvustatud! :)

Peretütrel oli sünnipäev teisipäeval ja siis oli meil vähe uhkem õhtusöök. Sofia (tütre) sõbrad olid ka külas ja sõime ühiselt õhtusööki. Me muidugi pidime kaardilt näitama, kus Eesti on ja üldse olime täielikud outsider-id. Isegi kooki sai, vot kui uhke.
Selles peres on mingi üllatav side. Nad saavad nii hästi läbi ja hoolivad üksteisest, kallistavad-musitavad päris tihti. Eriti on sellist erilist armastust näha isa ja tütre vahel. Seda on kuidagi nii armas näha. :) Samas paneb see kodu ja enda vanemaid üha rohkem igatsema...

Kanad jooksevad mööda aeda ja põõsavahesid ringi nagu segased...

Valmivad granaatõunad. Ei suuda ära oodata, kunas need juba valmis saavad. ;)

Meile Annikaga pakkus pisut nalja, kuidas nugade-kahvlite sahtlis valitseb täielik kaos. Organiseeritus missugune...

Muidu väga midagi ei toimu, seepärast ka nii lühike postitus. Mis seal ikka, ega kõike ei peagi kirja panema...

Ciao!

Turistid Firenzes ||

Kell 6 äratus, kell 6.30 hommikusöök ja kell 7 läbi pisut oli juba väljasõit. Ilmselt oli see kõige raskem hommik kogu meie Itaalia hommikutes üldse. Me kumbki ei suutnud ärgata, silm vajus vägisi kinni. Sõidu ajal Annika tiksus, oli uinumise ääre peal. Üks hetk ta vajus kurvis Giovanni poole ja ärkas ehmatusega, kui oli vastu ta õlga oma pea ära löönud... Jah, meil oli raske hommik. Kui olime turuplatsile jõudnud, hakkas Giovanni oma kaupa üles seadma. Meie aga otsustasime autos uinaku teha. Märkamatult oli möödnud poolteist tundi, aga õnneks meie olime pärast uinakut palju värskemad. :)

Firenzes toimus igakuine turg, kus farmerid müüsid enda talude orgaanilist kraami. Meile anti võimalus avastada Firenzet samal ajal, kui Giovanni oma talu kaubaga äritses. Seega olime täiega turistid kõikide teiste turistide seas, keda seal linnas on vääääga palju.

Meie oma Giovanni müüs mingit baklažaani-suvikõrvitsa vahepealset vilja, mida paljud inimesed jäid uudistama ja tegid pilti. Isegi itaallaste jaoks oli see vili üllatav.

Sõime muffinit, mis oli ÜLImaitsev. Nämm :)

Viimased viigimarjad. Hooaeg on läbi kahjuks. Meil oli väga hea meel neid marju siiski veel viimast korda näha. Tõdesime, et võib-olla ei näe (ega söö) me viigimarju enam pikka aega...

Edasi lahkusime turualalt ja jalutasime mööda Firenze tänavaid. Tegime kohvipeatuse ja nii mitmeidki jäätisepeatuseid. :)

Turist nagu muiste. Selja taha jääb siis Ponte Vecchio ehk tõlkes vana sild. Sillal on teadagi ainult kuld- ja muude väärisehete poed, mille ajaloost Annika mulle rohkem rääkis. Ajalootund ka kätte saadud. :)

Sillal olevatest poodidest ka väike näide. Selliseid lette oli seal palju-palju.

Kauaotsitud piimavaba pistaatsiajäätis, milles kahjuks pidime pettuma... 

Liilia on Firenze sümboliks ja seda on kasutatud nii lipul kui vapil. Tegelikul peaks ta olema punast värvi, aga siin on ehk arhitektuuri mõttes mõni ohverdus tehtud. Kes teab... Pikemalt me selle üle arutlema ei jäänud.

Toomkirikuga kerge selfie ka. Plusspunktid palun pardinägude eest. Grazie!

Nagu taevalik pilvemäestik. Päriselus nägi see muidugi veel pehmem ja armsam välja. Minu meelest vägagi pilti väärt...

Pomelod. Kasvavadki päris puu otsas. Oma silmaga nägin.

Sidrunid ka.

Piazzale di Michelangelo platsile jõudsime lõpuks ka. Siin toimus mingisugune paraad või festival, mis ilmselt oli kuidagi seotud homoseksuaalidega, sest vikerkaarevärvides lippe oli palju.

Michelangelo David (Taavet) oma täies uhkuses.

Vallatu juuksevise käib ka alati asja juurde.

Pärast suurt rännakut mäe otsa otsustasime liikuda tagasi turuplatsile, et näha, kuidas Giovannil läheb. Tegelikult olime üsna väsinud ka ja tahtsime pisut puhata, ega see turisti amet kerge pole... Tagasi jõudes puhkasime trepil jalgu, mis valutasid ja surisesid ja olid kuumast ilmast paiste läinud. Muidugi hakkasid kingad ka veel hõõruma.. see veel puudus.

Istusime, lamasime, jutustasime, võtsime päikest, higistasime, kurtsime valu ja kuumuse üle jne. Nii möödus 2-3 tunnikest sel trepil. Liikusime edasi. Või tagasi. Ühesõnaga tuiasime samu radu pidi mööda Firenzet. Sõime pitsat ja nautisime jäätist, nagu ikka. :)

Giovanni lahkus tööpostilt ja Annika nõustus natukeseks töö üle võtma. Juhtus nii mõndagi... Ta ajas segamini numbrid 16 ja 60, ei teadnud osade asjade hindu, unustas ära itaalia keele... Inimesed olid aga mõistvad ning vähese inglise keele ja kehakeelega sai töö tehtud. :)

Kohaliku juustumeistri letilt leidsime sellise sildi. See oli nii armas! :)

Nii see päev läks. Umbes kella 21ks jõudsime koju, sõime õhtusöögi ja läksime kohe magama, sest väsimus andis tunda. Unevõlg oli selle paari päevaga ikka päris suureks kasvanud.

Alla prossima!