Un po di più di un po ||

"Natuke rohkem kui natuke". Minu meelest üks kõige armsamaid itaaliakeelseid lauseid. :) Aa ja ma loobusin numbriliselt päevade märkimisest.. ma ei saa isegi enam midagi aru sellest.

Oleme kohanenud siinse eluga. Täielik hipiseltskond. Tütar paneb pidu ja istub pohmelliga söögilaua taga ja joob vett. Kõrvale seletab väga innukalt, mida kõike nad eile korda saatsid. Usun, et see jutt pole maailma silmadele nägemiseks...

Esimene päev selles uues talus. Hommikupoole rohisime tomatipeenraid, et sealt mingid kadunud kapsad üles leida, mida me ühtlasi ka lõikama pidime. Ega muidugi meile töökindaid ei antud, seega me olime nagu maanaised ikka - küünealused ja küünte ümbrused ühtlaselt mullakihiga kaetud. Hurmav.
Pärastlõunal pakkus pereisa välja plaani minna Bolognasse mingisugusele konverentsile või kokkutulekule või ei teagi millele.
Giovanni (pereisa) minikaubikuga sõitsime Firenzele lähemale parklasse ja jäime teist autot ootama. Ta ütles, et me läheme kahe tema sõbraga. Ei teadnud, mida tema sõpradest oodata. Ise ta on 55-aastane juba kiilaneva kuklaga vanem meesterahvas. Niisiis, kohale sõitis pisike punast värvi 80ndate Fiat Panda kahe noore kutiga. Nende saabumine oli otse nagu filmist - järsult ja suure hooga pargiti täpselt küljega meie ette. Välja astusid pikajuukselised (ühel neist olid ka rastad) ja habemetega noored kutid, naeratades hästi laialt ja tervitades meid, kui vanu tuttavaid. Muidugi on ju itaallastel tervitamiseks ka komme mõlemale põsele musi teha... Üks neist vendadest andis küll väga suure ja märja musi keset põske. Annikaga mõistsime, et see saab olema üks üllatavalt vinge retk Bolognasse.

Creepy pealuu Giovanni bussis.

Mööda kiirteid 140-ga pisikeses Pandas. Ja ma olen veel elus. Igati väärt auto.

Autos olime kokku pressitud, sest see auto on küll pigem nagu roller kui auto... Aga see on üks osa emotsioonist. Autosõit oli lahe, juht oli äkiline. Ise ka naersid enda auto üle, et see pensionär juba on. Neil oli nii vinge suhtumine kõigesse, selline muretu ja pisut lapselik. Poole sõidu pealt hakkas üks vendadest endale suitsu rullima ja küsis meie käest, et ega me ei pahanda, kui ta teeb. Vastasime, et oleme juba seda piisavalt tundnud, elame üle küll...

Isegi õhtu lõpuks polnud me Annikaga aru saanud, mis toimub ja mis üritus see selline on. Guugeldades selgus, et see on poliitiline protestiliikumine infrastruktuuri arendamise vastu. Ahhaa, see selgitab palju. Igatahes, üritus oli veider. Toimus see ühes suures mahajäetud laohoones. Seltskond oli väga kirju. Naised enamjaolt ei kandnud rinnahoidjaid, kolmveerandil inimestest olid rastad. Üldse selline väga hipi rahvas. Põhitegevus toimus selle laohoone suurimas ruumis, mis oli paksult täidetud sigaretisuitsuga, sest õues suitsetamiseks pidi ju õue minema. Aga seda ju ometigi ei saanud. Me Annikaga lämbusime, seal sees ei suutnud kaua olla.

Kuna koht oli veider, midagi teha ei olnud, siis me läksime Bologna linna avastama. Võtsime ühe suuna ja lootsime leida kesklinna. Tegime tee peal mitmeid pause - käisime toidupoes, kohvikus kohvi joomas jne. Kõndisime pääääris kaugele, aga kesklinna ikka ei jõudnud.

Positiivne - leidsime viigimarjapuu

Negatiivne - seal polnud enam marju, sest see aeg on möödas...

Meie söögipaus. See müsli seal veepudeli taga on vaieldamatult parim müsli, mida ma eales söönud olen.

Firenzes oli hästi soe päeval ja ma ei arvestanud sellega, et Bolognas on külmem. Olime ju palju kõrgemal (üle 1000 meetri merepinnast). Pilved olid nii lähedal, taevas oli nendega kaetud. Kõik paistvad mäetipud olid pilvedes. Mina aga olin ainult maikaga ja kampsunit ei olnud mõistnud kaasa võtta. Seega külmetasin... Ah, mis seal ikka - õnneks haigeks uuesti ei jäänud.

Kell hakkas palju tiksuma ja otsustasime tagasi minna. Kui me sinna üritusele tagasi jõudsime, siis toimus mingisugune loengumoodi asi. Laval istusid laua taga 6 meest, kes kordamööda sõna võtsid (kusjuures inglise keeles, mille üle me imestasime) ja neile aplodeeriti. Ürituse lõppedes sõitsime oma pisikese Pandaga kellegi koju, kus toimus sõpradega istumine. Saime süüa ja juua (pastat ja veini, oh üllatust). Siis aga ühes laua otsas hakkasid inimesed omavahel ühte suitsu edasi andma. Lõhn oli kaugele tuntav... Kes vähegi matsu jagab, saab aru, mis toimus. Annika käis aias ringi ja leidis ka vastavad taimed kasvamast. Vot sellises seltskonnas me siis elama peamegi.

Koju jõudsime suht hilja ja läksime otse magama, sest järgmisel hommikul oli kell 6 äratus.

Ciao!