Lõpp või algus ||

Kui väga ma ka ei tahaks koju minna, siis kurb on lahkuda. Ei saa öelda, et Itaalia oleks mulle kuidagi rohkem meeldima hakanud (pigem vastupidi), aga inimesed, keda kohanud olen, on väärt igatsemist. Kahjuks (või õnneks) on saatus seadnud nii, et pean silmas inimesi, kes ei ole itaallased, kui naljakalt see ka ei kõla. Peame Annikaga plaane, et  Jorgele külla minna Kanaaridele. Siiralt loodan, et see saab tõeks, sest ta on tore. Inimesed on toredad. Ja tutvused on ühed tähtsaimad väärtused. Vähemalt seda olen ma õppinud.

???

Meie aquagym'i treener Härra Põkk. Meie treeningus oli ta liibuva maikaga - imagine that! ;)

Leian, et on vaja teha ka mõningad kokkuvõtted. Isegi kui see teile, lugejatele, midagi juurde ei anna, siis mulle on see vajalik. :) Panin punktidena kirja mõned mõtted/ideed, millele sain elupõhist ja tõestatud kinnitust:

• Mitte kunagi ei unusta inimesi, kellest hoolin ja lugu pean. 
• Võtan aega ja naudin ilusaid hetki.
• Kui kellestki hoolin, siis ei tohi seda neile ütlemata jätta.
• Tänulikkus on oluline. Pole just kõige raskem "aitäh" öelda.
• Pean ümbritsema end inimestega, kes teevad mind õnnelikuks.
• Armastan oma kodu ja kodumaad, üle kõige! There's no place like home...
• Kasutan endale antud aega võimalikult produktiivselt.
• Pean lugema rohkem raamatuid ja avardama oma silmaringi.
• Haaran võimalustest kohata uusi inimesi.
• Esmamulje on tähtis.
• Elu tõusud ja mõõnad on igati vajalikud. Hoiab elu käigus.
• Kõik, mis juhtus, juhtus põhjusega. Võtan õppetundidest kõik, mis võimalik.
• Keeleoskus on üks olulisemaid tarkuseid.
• Jaga, mis sul anda on ja võta kõik mujalt vastu.
• Life is too short to drink cheap wine.

Olen üllatunud, et me Annikaga nii hästi läbi saame/saime. Enne saabumist olin veendunud, et esimese nädalaga oleme tülis. Aga ei, hoopis vastupidi, pole kordagi tülitsenud. Võin julgelt öelda, et ma ei oleks tahtnud sellist reisi kellegi teisega läbi teha. Aga sellegipoolest ei teeks ma seda uuesti...
Arutasime omavahel, et tagasi koju jõudes tahaks veeta aega kellegagi, kes mõistab. Aga kahjuks minu jaoks on see Annika ja tema jaoks olen see mina. Aga üksteise seltskonnast on praegu rohkem kui küll. Pausi peab ka pidama.

Andrea ja Beppega lõunal. Super-super vahva!!! :)

Ja just seda ma kodus tegema hakkangi. Pean pausi. Kõigest, millest vähegi võimalik. Ma tunnen, et mul on palju mõttetööd vaja teha, ajus on nii mõnedki sõlmes mõttelõngad sellest, kes olen mina ja mis on maailm minu ümber. Muidugi ei tähenda see, et ma jään ootama, mil elu mulle mu valikud sülle kukutab. Katseeksitusmeetod - vana hea!

Ei jää üle muud kui tänada elu. Aitäh, et aitasid (aitad) mul mõista neid "suurteinimeste asju". Sest seda ma ju olen - suur inimene. Täiskasvanu. Kõlab uskumatuna mullegi.

Lõpetuseks tuleb öelda vaid üht - "... aga vein oli hea." (Siinkohal tänu Kaaren Kaerale ja Õ-Fraktsioonile filmi "Malev" eest.)

Arrivederci e buona vita! :)

Aitab tööst, lähme koju! Coño!!! ||

Meie viimane talu osutus kõigist kõige paremaks. Parim lõpp, mida tahta. Esimest korda tunnen, et kuulun gruppi. Varasemates taludes olime lihtsalt vabatahtlikud, meiega käituti viisakalt ja sõbralikult (vahelduva eduga), kuid siin, San Cassianos, me oleme kui perekond. Inimesed on hoolivad, kaaswwooferid Esther ja Jorge on ülimalt kokkuhoidvad – kõik on nii paigas! :)

Oli ka aeg, et kummagi meie kohvritest katki läheks...

Sirp&vasar

Tööst nii palju, et see on suhteliselt lihtne. Enamjaolt oleme teinud selliseid rahulikke nokitsevaid töid – puhastanud vilja, sorteerinud ube. Annika võttis osa ka puuraidumisest, strong independent woman nagu ikka. Muidugi käib töö ja vile koos, kuulame muusikat ja laulame-tantsime. Lõbus peab ju ka olema. Me oleme siiski veel noored. Kuigi Annika avastas ükspäev peegli ees, et tal on täiskasvanud inimese nägu. Ja juba varsti ongi lemmikspordiala meeleheide. Kurb reaalsus. :(

Talus on 2 hobust, 5 hane (ma ei taha ühtegi hane enam näha oma elus!!!), 3 siga, 3 koera ja lugematu arv kasse (pakun, et kuskil 7). Loomadega nalja kui palju. Pean mainima, et kui varem ma ei olnud eriline loomasõber ja ei läinud kohe koeri-kasse paitama, siis siin on see muutunud. Ainult positiivne uudis. ;) Üks koertest, Mimi, on tegelikult viimaseid sõnu lausumas. Ta on vana ja valmistub lahkuma. Kurb :(((.

San Potito jõululaat. Vihmavarjud(?).

Jorgeeeee. Kõige lahedam hispaanlane Kanaari saartelt. "Coño!" "I drink all days, but I'm never drunk."

Lillad mäed. Päikeseloojangu võlud... Mäetipus nägime ühel hommikul lund kah - Itaalia talv.

Nii kahju siit lahkuda. Asjade pakkimise lükkan viimasele hetkele, sest see tekitab järjekordse lahkumise tunde. Nagu öeldakse - all good things come to an end.
Siinkohal saan panna punkti Itaalias wwoofimisele. Nähtud, tehtud ja kunagi ehk teen veel, aga mitte enam selles riigis.

Arrivederci!

Video või asi ||

Siit minu mikserdis päevast, mil otsustasin oma kaamerat ka filmimise eesmärgil kasutada. Mitte midagi erilist, aga midagi ikka. :)

Järjekordne lahkumine ||

Kogu aeg I Poderi del Soles möödus kiirelt – viis nädalat läks ausalt öeldes isegi liiga ruttu. Ja pean tunnistama, et see on esimene kord siin Itaalias, kui ma tunnen, et ei taha minna. Siin on hea. Graziellal olid peaaegu et pisarad silmas, kui mõistis, et varsti olen ma juba järgmises talus kohtamas uusi inimesi.

Kirjutan natuke ka meie kõige põnevamatest seikadest.

Perepea Gianni andis meile lahke loa kasutada tema autot ja minna isepäi Pugliat avastama. Ilmselt oli see muidugi ainult selle pärast, et meil oli Walter, keda Gianni rooli usaldas.
Käisime ühel pärastlõunal mere ääres, sõime jäätist ja jalutasime mööda rannaäärt.

Oma ainsal vabal pühapäeval jätsime Carovigno selja taha ja läksime teisi ajaloolisi linnu avastama. Teel kuulasime itaaliakeelseid laule, viskasime nalja ja vahtisime suu ammuli autoaknast välja. Millegipärast oli see autosõit just kõige parem osa reisist – hea seltskonnaga mööda kurvilisi maanteid kruiisida oli supermõnuuus. :)

Martina Franca keskväljak.

Selline on see Itaalia, mida ma alati oma vaimusilmas ette kujutasin. Täpselt selline idüll siin ongi (v.a suurlinnades).

Linn nimega Alberobello. Kuulus oma trullode (selliste majade) poolest.

Jõudsime Cisterninosse täpselt päikeseloojanguks. Perfektne lõpp päevale.

Reedel lahkuvad Andrea ja Walter, homme mina. Barbara jääb täitsa üksi. Annika otsustas lahkuda juba neljapäeval, jättis meile kirja lauale. Ta vajas seiklust ja aega endale. Ma saan temast täiesti aru ja seepärast ei muretse üldsegi. Ta saab hakkama, ta on ju ometigi Annika – põnevuseotsija ja meister improviseerija.

Mul on NII hea meel, et ma neid inimesi kohtasin. Paremini ei olekski saanud olla. Nemad aitasid nii minul kui ka Annikal paljudes elu asjades selgusele jõuda. Oeh, hüvastijätud on nii rasked... Meie high-quality 1st class whippable tiim oli üle prahi (inside naljad... ma isegi ei ürita selgitama hakata :D)

Järgmise kirjutamiseni!

Eesmärk täidetud ||

Meie vahva wwooferiperega liitusid 3 inimest Šveitsist - Barbara, Andrea ja Walter. Nad kõik on numbrilise vanusega üle 40 jõudnud, kuigi välja näevad ja käituvad nooremalt. Enne nende saabumist mõtlesime Annikaga, et ei taha enam uusi inimesi ja tahaks lihtsalt omaette olla, aga need inimesed... Parim sümbioos on meil. Ausõna.

Huumor on täpselt paigas. Juba esimesel päeval tekkisid ühised naljad ja huvitavad jututeemad. Tunnen, et mul on neilt kõigilt palju õppida. Ühel õhtupoolikul peale õhtusööki jäime kõik koos laua taha juttu ajama. Rääkisime haridusest, elust, valikute tegemisest ja kuidas nemad punktist A punkti B liikusid. Selle vestluse vältel mõistsin ma nii mõndagi. Panin mõtted hilisõhtul kiirelt kirja, et need peast ei kaoks ja leian, et on igati vajalik jagada, sest see tunne... Peaaegu et kirjeldamatu.

Ma pole siin, et otsustada, mida oma eluga teha. Ma olen siin, et otsustada oma järgmine samm. Ma hakkasin oma tulevikku kujundama, kui läksin gümnaasiumisse. Kui otsustasin mitte minna otse ülikooli, ei mõistnud ma, et seegi on suur samm edasi. Algul arvasin, et peale gümnaasiumit algab elu, siit tulevad kõige olulisemad küsimused ja suurimad valikud. Eksisin. Kõik, mida ma teen, mõjutab mu tulevikku. Barbara, Šveitsist pärit kaaswwoofer, aitas mul seda mõista ja ma ei saakski olla tänulikum. Ükskõik, mida ma ka ei õpiks, kogu õpitu jääb mu pagasisse ja ma kasutan seda kõikidel elualadel. Isegi kui minust saab hambaarstiharidusega kirjastaja...

Andrea (Šveitsist pärit naine, ka wwoofer koos oma mehe Walteriga) küsis minult täna: „Do you ever feel like quitting?” Jah, vahel, aga ma leian end tihti olukordadest, kus pingutan lõpptulemuse nimel, isegi kui teekond on raske. Sellise vastuse peale ütles ta, et ei muretse minu tuleviku pärast.

Me tulime Itaaliasse selleks, et vabastada oma pea mõtetest. Pidevast muretsemisest, et mida edasi teha. Elu ei jää seisma niikuinii. Ükshetk tuleb mõte ja tuleb minna sellega kaasa. Samm sammu haaval. Edasi. Pidevalt.

Meie reis on end tõestanud ja tunne on vabastav. Ma olen jõudnud punkti, kus ma ei muretse enam oma haridustee ja tuleviku ametite pärast. Ma saan hakkama.

Viimastel päevadel olen aina rohkem seedinud neid samu mõtteid ja teinud järeldusi. Ausaltöeldes tuli mulle see tunne üllatusena, miskipärast ma ei uskunud, et ma endas selgusele jõuan. Aga siin ma olen. Ja ma ei suuda ära oodata, kuna ma koju saan, et elada elu. Mida kõike tal mulle ka pakkuda ei oleks.
:)

Sellistel tõsistel teemadel siis seekord. Töö ja muu eluolu on ikka samasugune, ilm vihmane, aga tuju igati positiivne!

Annika pani öösel (ühel neist) mulle ja Florancele hommikusöögilaua valmis. Nii superarmas temast! :)

Pereisa Gianni kinkis mulle kaks enda kirjutatud luuleraamatut (mis on ka inglise keelde tõlgitud) ja sisse kirjutas isegi autogrammid. Milline privileeg!

Jõulumeeleolu on kasvamas ja mandariinid on siin ebareaalselt maitsvad. Teate küll, need esimesed - kõige mahlasemad ja magusamad ja ... oeh!

Oliivikuningannad külmade palmide all ||

Meie vähene aeg Lena (meie Rooma sõbranna) juures möödus palavalt - istusime toas sees ja higistasime, sest liigutada polnud võimalik... Kuulasime head muusikat ja jagasime Eesti ja Itaalia ning ka Bulgaaria kombeid/kultuuri/lugusid. Väga loodan, et Lena saab aega ja mahti meile Eestisse külla tulla. Huvi oli tal meie kodu vastu suur. Rääkis, et tema üks soovidest on tulla Tallinnasse oma mesinädalaid pidama. See oli kerge šokk, sest senini on vähesed teadnud, kus üldse Eesti on, aga temal on selline soov... Wow :)

Pärast seiklust Roomas asusime Puglia (Itaalia kannaosa) poole teele. Hommikul kell 5 äratus, kella poole kuuese rongiga rongijaama. Hüvastijätt meie ootamatu perega oli isegi suht kurb. Kahju oli lahkuda. Aga üks on kindel - kunagi me näeme neid veel! Ma usun seda!

Saime süüa-juua kaasa, jehhuu!! :3

FAIRTRADE!

Bari linn.

Kella viieks jõudsime Carovignosse. 6 tundi rongis möödus üllatavalt kiiresti. Meie kõrval istus üks noormees, kes tundus meist huvitatud olevat. Igatahes ta alustas vestlust üritades ära arvata, kust me pärit oleme. Meile positiivse üllatusena pakkus ta enne Skandinaavia riike kui Venemaad, aga õige vastuse leidmine võttis siiski natuke aega... Väikese riigi viga, mis teha.

Uus kodu on kena. Elame linnas sees (vahelduse mõttes niiiiiii hea) ja oma korteris. Korteri mõnusid kasutame täiega ära - igal õhtul teeme kaminasse tule ja joome selle ääres teed. Mõnna! :3
Peremees Gianni ja ta naine Graziella on väga armsad. Lapsed on neil juba suureks kasvanud ja elavad oma peredega Põhja-Itaalias. Nad on täiega hoolivad ja toidavad meid hästi. Graziella on superhea kokk - iga söögikord on jumalik kogemus!
Meiega liitus ka üks 23-aastane noor naine Prantsusmaalt, Pariisist. Nimi on tal Florance. Vahva neiu, avameelne, kuid kohati ilma filtrita. Järgmisest nädalast Florance lahkub ja tulevad uued inimesed Šveitsist.

Florance tuba. Ta sai suure voodi... Oleme kadedad.

Need armsad punnikesed, mis minu ja Annika kätele tekkisid läksid vahepeal ikka päris hulluks. Gianni ja Graziella hakkasid muretsema ja viisid meid arstile. Tegelikult isegi koguni nelja erineva arsti juurde... Meile kirjutati antibiootikumid ja üks kreem, mida kolm korda päevas peale peame panema. Aga haiguse edenedes tundus, et asi ei taha üldse paremaks minna. Punnid on laienenud ja hakkasid sügelema ning valutama. Üpris ebameeldiv on. Et teid šokist säästa, ei hakka ma pilte lisama... Loodetavasti varsti see haigus läheb üle, sest nii jätkata oleks küll vastik.

Tööks on meil oliivide korjamine. Iseenesest täitsa tore töö - pole füüsiliselt väga raske, kuid pisut rutiinne. Oma ema soovil kirjutan ka siia, kuidas oliive korjatakse.

1. Kõigepealt pannakse puude alla võrgud. (Puid on siin talus kokku 1000 ja kõiki korjatakse võrkudega!)

2. Siis kammitakse alumistelt okstelt oliivid maha ja ülemistelt pekstakse need pikkade varrastega alla võrgu peale.

Gianni

Tööline Franco

3. Võrkude abil kogutakse oliivid ühte hunnikusse.

4. Suuremad oksad korjatakse välja, et rohkem oliive kasti mahuks. Lehed sorteerib hiljem masin välja.

5. Oliivid pangi ja pangidest suurematesse kastidesse.

6. Meie töö on tehtud. Edasi viiakse oliivid töötlusesse. Mitme masina abil puhastatakse ja sorteeritakse oliivid ja algab õli valmistamine.

Suuremaid-väiksemaid

Nii lihtne see ongi! Gianni on üks väheseid siin alal, kes korjab oliive võrkudega. Mujal lastakse oliividel ise alla kukkuda ja korjatakse puude alt masinaga. Sellisel moel tuleb supermarketi õli, nagu Gianni seda kutsub, s.t madala kvaliteediga õli. Meie õli on aga kõrge kvaliteediga. Ja maitses tõepoolest on vahe sees. Isegi meie saame sellest juba aru.
Gianni õli on kõrgelt hinnatud ja tal on isegi oma kaubamärk pudelitel - uhke värk! ;)

Ükspäev käisime kõik koos mere ääres jalutamas. Õues oli päääris külm ja tuuline, aga ilus!

Florance Pariisist

Banaanipuuuuuu

Üldiselt on siin päris mõnus, hellitatakse söögiga ja koheldakse hästi! Polegi töölised nagu eelmises talus, vaid vabatahtlikud. Splendido! :)
Kahjuks suvi on läbi ja ilmad lähevad külmemaks. Ükspäev oli ainult 9 kraadi väljas ja niiiiii külm oli... Ma ei tea, kuidas me Eestis selle talve üle elame. :/

Ciao!