Plaastris sõrm ja nälkjad || Päev 1

Uni oli maguuus, eks see lennuväsimus oli ka parajalt kohale jõudnud. Ärkasime, kui päike juba siras. Sundisime end sellest mõnusast voodist tõusma ja läksime üles korrusele. Hommikuks sõime õiget Itaalia saia koos siinsamas valmistatud ploomi- ja metsmarjamoosiga. Nämm. Muidugi kõrvale ka piparmünditeed. Siis näitas pereema Cristina meile, mida täna tegema peame. Tööle pandi meid peenramaale, kus korjasime ube, piprakaunasid ja tomateid ning rohisime ühe osa peenrast kasvatamiskõlblikuks. Muidugi suutsin ma endale kääridega sõrme lõigata nii et verd lahmas. (Siit ka ilusti plaasterdatud sõrm) Putukad on ka mingid veidrad, aga täitsa Eesti parmu nägime ka. Milline kodune tunne :). Nälkjad on siin megasuured ja rõvedad (lausa iu). Tegelikult saime hästi hakkama ja võiks öelda, et meie tehtud peenar on praegu ilusaim kogu Itaalias. Samuti tuvastasin enda seljalt toredad päevitusrandid. Super!

Kui töö sai tehtud, passisime toas ja rõdul - nautisime ilma täiel rinnal. Mängisin ka kassiga (nime kahjuks enam ei mäleta...), kes oma küüned ja hambad muidugi mulle kätte torkas, kui ma sportlikust huvist soovisin ta sugu teada saada. Muidu on ta täiega armas, nurrub hästi kõvasti ja on väääääga mänguline. (Kui ma ütlen "väääääga", siis see tähendab ikka väga. Öösel käis meie toas kolistamas - loopis mingeid asju ringi ja jooksis järgi, hüppas mulle jalga ja käis minu ja Annika vahel turnimas. Sel hetkel ta küll väga armas ei olnud...)

Ära tahan veel mainida, et igasugu puuviljad, eriti nektariinid on siin nii maitsvad, täiega full of flavours. Kirsstomatid, mida me peenralt otse suhu pistsime, maitsesid ka teistmoodi. Ma ei ütleks, et paremini, aga teistmoodi kindlasti.
Lõunaks sõime rooga nimega "gnocchi". Need meenutavad ilma lihata pelmeene, sellised pehmed taignapallikesed, ja sõime neid tomatikastmega. Pärast veel puuvilju, mida nad söövad peale igat toidukorda. Õiget Itaalia espressokohvi anti meile ka proovida. Lõunalauas saime tütre Irenega rohkem tuttavaks. Rääkisime pikalt-laialt uisutamisest, millega kõik 3 last tegelevad, ja tantsimisest ja Karlovast ja nende koolidest ja nii edasi.
Hiljem käisime Bergamo ühes supermarketis (suuruselt umbes 3 Prismat...). Sinna suutsin ka oma päikeseprillid ära kaotada (kolmandad prillid see suvi juba :S)... Poemüüja oli nii armas, naeratas ja oli rõõmsameelne. Mulle kui eestlasele oli see muidugi harjumatu, et keegi võõras mulle naeratab (o.O), aga ju see on üks neist asjadest, millega peab harjuma ja mida võiks kõik inimesed iseenesestmõistetavana võtta. :)
Õhtusöögiks sõime pestopastat (ülimaitsev!!!!) ja teiseks roaks olid praetud suvikõrvitsa viilud ja värske salat. Hiljem veel muidugi puuvilju, nagu ikka, ja ma maitsesin ka kohalikku mango lassi't, mis oli põhimõtteliselt mangosmuuti (delizioso!)
Õhtul jäeti meid kahe perepoja, Alessandro ja Pietroga üksi. Me mängisime lauamängu Risiko, kus pidi tankidega maailmajagusid vallutama. See oli päris huvitav, aga igikestev - lõpuni mängida me ei jaksanud. Mängu ajal sain mina korrata itaalia keele numbreid ja Pietro suutis perfektselt ära hääldada ka eesti keele numbrid. Me olime meeldivalt üllatunud, et ta nii hästi hakkama sai. Potentsiaali on!

Kella 23:50-ks (praeguseks hetkeks) olen ma surmväsinud ning siinkohal ütlen teile "ciao".


Ci vediamo!