Video või asi ||

Siit minu mikserdis päevast, mil otsustasin oma kaamerat ka filmimise eesmärgil kasutada. Mitte midagi erilist, aga midagi ikka. :)

Järjekordne lahkumine ||

Kogu aeg I Poderi del Soles möödus kiirelt – viis nädalat läks ausalt öeldes isegi liiga ruttu. Ja pean tunnistama, et see on esimene kord siin Itaalias, kui ma tunnen, et ei taha minna. Siin on hea. Graziellal olid peaaegu et pisarad silmas, kui mõistis, et varsti olen ma juba järgmises talus kohtamas uusi inimesi.

Kirjutan natuke ka meie kõige põnevamatest seikadest.

Perepea Gianni andis meile lahke loa kasutada tema autot ja minna isepäi Pugliat avastama. Ilmselt oli see muidugi ainult selle pärast, et meil oli Walter, keda Gianni rooli usaldas.
Käisime ühel pärastlõunal mere ääres, sõime jäätist ja jalutasime mööda rannaäärt.

Oma ainsal vabal pühapäeval jätsime Carovigno selja taha ja läksime teisi ajaloolisi linnu avastama. Teel kuulasime itaaliakeelseid laule, viskasime nalja ja vahtisime suu ammuli autoaknast välja. Millegipärast oli see autosõit just kõige parem osa reisist – hea seltskonnaga mööda kurvilisi maanteid kruiisida oli supermõnuuus. :)

Martina Franca keskväljak.

Selline on see Itaalia, mida ma alati oma vaimusilmas ette kujutasin. Täpselt selline idüll siin ongi (v.a suurlinnades).

Linn nimega Alberobello. Kuulus oma trullode (selliste majade) poolest.

Jõudsime Cisterninosse täpselt päikeseloojanguks. Perfektne lõpp päevale.

Reedel lahkuvad Andrea ja Walter, homme mina. Barbara jääb täitsa üksi. Annika otsustas lahkuda juba neljapäeval, jättis meile kirja lauale. Ta vajas seiklust ja aega endale. Ma saan temast täiesti aru ja seepärast ei muretse üldsegi. Ta saab hakkama, ta on ju ometigi Annika – põnevuseotsija ja meister improviseerija.

Mul on NII hea meel, et ma neid inimesi kohtasin. Paremini ei olekski saanud olla. Nemad aitasid nii minul kui ka Annikal paljudes elu asjades selgusele jõuda. Oeh, hüvastijätud on nii rasked... Meie high-quality 1st class whippable tiim oli üle prahi (inside naljad... ma isegi ei ürita selgitama hakata :D)

Järgmise kirjutamiseni!

Eesmärk täidetud ||

Meie vahva wwooferiperega liitusid 3 inimest Šveitsist - Barbara, Andrea ja Walter. Nad kõik on numbrilise vanusega üle 40 jõudnud, kuigi välja näevad ja käituvad nooremalt. Enne nende saabumist mõtlesime Annikaga, et ei taha enam uusi inimesi ja tahaks lihtsalt omaette olla, aga need inimesed... Parim sümbioos on meil. Ausõna.

Huumor on täpselt paigas. Juba esimesel päeval tekkisid ühised naljad ja huvitavad jututeemad. Tunnen, et mul on neilt kõigilt palju õppida. Ühel õhtupoolikul peale õhtusööki jäime kõik koos laua taha juttu ajama. Rääkisime haridusest, elust, valikute tegemisest ja kuidas nemad punktist A punkti B liikusid. Selle vestluse vältel mõistsin ma nii mõndagi. Panin mõtted hilisõhtul kiirelt kirja, et need peast ei kaoks ja leian, et on igati vajalik jagada, sest see tunne... Peaaegu et kirjeldamatu.

Ma pole siin, et otsustada, mida oma eluga teha. Ma olen siin, et otsustada oma järgmine samm. Ma hakkasin oma tulevikku kujundama, kui läksin gümnaasiumisse. Kui otsustasin mitte minna otse ülikooli, ei mõistnud ma, et seegi on suur samm edasi. Algul arvasin, et peale gümnaasiumit algab elu, siit tulevad kõige olulisemad küsimused ja suurimad valikud. Eksisin. Kõik, mida ma teen, mõjutab mu tulevikku. Barbara, Šveitsist pärit kaaswwoofer, aitas mul seda mõista ja ma ei saakski olla tänulikum. Ükskõik, mida ma ka ei õpiks, kogu õpitu jääb mu pagasisse ja ma kasutan seda kõikidel elualadel. Isegi kui minust saab hambaarstiharidusega kirjastaja...

Andrea (Šveitsist pärit naine, ka wwoofer koos oma mehe Walteriga) küsis minult täna: „Do you ever feel like quitting?” Jah, vahel, aga ma leian end tihti olukordadest, kus pingutan lõpptulemuse nimel, isegi kui teekond on raske. Sellise vastuse peale ütles ta, et ei muretse minu tuleviku pärast.

Me tulime Itaaliasse selleks, et vabastada oma pea mõtetest. Pidevast muretsemisest, et mida edasi teha. Elu ei jää seisma niikuinii. Ükshetk tuleb mõte ja tuleb minna sellega kaasa. Samm sammu haaval. Edasi. Pidevalt.

Meie reis on end tõestanud ja tunne on vabastav. Ma olen jõudnud punkti, kus ma ei muretse enam oma haridustee ja tuleviku ametite pärast. Ma saan hakkama.

Viimastel päevadel olen aina rohkem seedinud neid samu mõtteid ja teinud järeldusi. Ausaltöeldes tuli mulle see tunne üllatusena, miskipärast ma ei uskunud, et ma endas selgusele jõuan. Aga siin ma olen. Ja ma ei suuda ära oodata, kuna ma koju saan, et elada elu. Mida kõike tal mulle ka pakkuda ei oleks.
:)

Sellistel tõsistel teemadel siis seekord. Töö ja muu eluolu on ikka samasugune, ilm vihmane, aga tuju igati positiivne!

Annika pani öösel (ühel neist) mulle ja Florancele hommikusöögilaua valmis. Nii superarmas temast! :)

Pereisa Gianni kinkis mulle kaks enda kirjutatud luuleraamatut (mis on ka inglise keelde tõlgitud) ja sisse kirjutas isegi autogrammid. Milline privileeg!

Jõulumeeleolu on kasvamas ja mandariinid on siin ebareaalselt maitsvad. Teate küll, need esimesed - kõige mahlasemad ja magusamad ja ... oeh!