Viimasel tööpäeval kaevasime hea mitu meetrit kraavi ja hävitasime võsa. Võsa hävitavime oli küll pigem nagu ekstreemne mägironimine okkaliste taimede vahel. Hommikul lõpetasime töö varem. Ei suutnud enam. Pärast mitmekordset haiget saamist ja vihastamist ja higistamist küsisime endalt, et "miks?". Me ei saa selle töö ja vaeva nägemise eest isegi väikest tänu. Emotsioonide kokkupõrge *kaboom*.
Pärast rahunemist ja lõunasööki oli tuju miskipärast PALJU parem - laulsime ja viskasime nalja ja naersime nii, et isegi sakslased irvitasid meie üle. Teadmine, et veel samal õhtul saame tagasi anda töökindad ja et me ei pea neid vigaseid saage ja kääre enam kunagi nägema tõstis tuju lakke. :) Tööhoos suutis Annika end sealt mäest alla kukutada. Kujutage ette roosipõõsas keerutamist, vot umbes nii valus oli tal. Pereema nägi seda pealt ja küsis naerdes, kas kõik on korras. Muidugi on, meile ju meeldib töö pärast okastes keerutada ennast, tänan küsimast! :) (sarkasm, jah)
Korralikud töönaise käed.
Annika käel on mingi veider punnimeri. Samasuguseid täppe, aga palju vähem, on ka minu parema käe siseküljel. Allergilised me kumbki ei ole, seega eeldame, et see on mõnest taimest. Surma vast ei saa... :)
Annika leidis oliivipuult pisikese värvilise sõbra.
Viimasel õhtul veel jagasime Ramona ja Andreasega üksteise reisiseikluseid. Me rääkisime Itaaliast nii palju, kui kogenud olime ja nemad rääkisid enda Rootsi kogemusi. Õhtu venis pikale ja lõpuks rääkisime Eestist ja Saksamaast ja kutsusime neid endale külla. Tundus, et neid hakkas täitsa huvitama ja võib-olla nad isegi tulevad meie kodust elu ka kaema. :)
*rikun pilti*
Laupäeva hommikul ärkasime vara, et pakkida asjad. Hommikusöögilauas jätsime kõigiga hüvasti ja pereema viis meid rongijaama. Sellel viimasel hetkel suutis ta läbi vaeva meid ka pisut tänada. No jah, rohkem loota oleks vist lollus.
Rongini oli meil poolteist tundi aega, seega jalutasime Frasso Telesino kesklinna ja vaatasime ringi. Endiselt saatsid meid pilgud... Ei tea, mis värk on sellega.
Ja siit algas meie seiklus Itaalia pealinna Rooma.
Casertas vahetasime rongi. Aja täitmiseks istusime mingisuguse ilusa lossi aias.
Järjekordne ümberistumine, seekord Aversas.
Kokku sõitsime 3 erineva rongiga, et Rooma jõuda. Viimases rongis istusime ühe armsa briti paari kõrval, kellega saime ühisele jutusoonele. Meessugupool teadis palju eesti koorimuusikast ja huvitus folgist. Ütles veel, et tahab väga-väga laulupidu vaatama tulla. Me olime nii positiivselt üllatunud ja meelitatud ja puha :) Rääkisime palju toidust ja Itaalia mägedest ja nii edasi.
Rongist maha astudes oli sees mingi imeline tunne selle linna suhtes. Näiteks Napolis või Firenzes ei olnud kordagi sellist head tunnet, aga siin oli midagi teistmoodi. Ringi jalutades jõudis iga sammuga aina rohkem kohale, et see linn on megasuperilus. Iga tänav ja maja on omamoodi kaunid. Inimesed on kuidagi rahulikumad ja liiklus ei ole nii kaos ning natuke vaiksem tundus ka olevat. Mingitel maagilistel põhjustel jõudis me sisse mingi rahulolu. Mõlemad leidsime, et kui me peaks kunagi Itaaliasse kolima, siis kindlasti Rooma. Armastus ilusa linna vastu! :)
Kohalik La Dolce Vita on hoopis jäätisepood. Mm, magus elu.
Külastasime ka kolosseumit, kuidas siis muidu... :)
Vähe järsem selfie. Kõrvarõngas hakkas ka helendama.
Turistiatraktsioon - gladiaatorid.
Mingi summa eest sai ka kolosseumisse sisse minna ja muidugi oli see rahvast täis...
Võtsime aega rahulikult, sest aega meil oli kõvasti. Meie couchsurfingu inimesed ei olnud veel meie soovile vastanud, seega meil polnud kohta, kuhu asju panna jne. Kohvreid vedades otsisime sobivat baar/restorani, kus hilist lõunat süüa.
Palmiiiiid. Korralik lõunamaa ikka.
Puu otsas kasvasid 2 hambaharja ja vedelseep... (?)
See. oli. nii. hea.
Jalutasime edasi, sõime jäätist ja imetlesime kõike. Lõpuks jõudsime mingi muuseumi parki ja istusime seal. Park oli superilus ja romantiline - noorpaar kaisutas ühel pingil, vanadaam jutustas oma tütrega teisel, pisike poiss mängis oma vanaemaga. Bellissimo!
Siis aga juhtus miski unexpected. Pargivalvurid (mees ja naine) alustasid vestlust Annikaga. Rääkisid itaalia-inglise-vene keele segu, aga teineteist mõisteti. Selgus, et nad on õde ja vend, pärit Bulgaariast, aga 20 aastat Itaalias elanud. Naisel on ka tütar, 18-aastane. Annika selgitas neile meie olukorda, et meie couch-id pole siiani vastanud ja et hotelli peale ei raatsi raha raisata, mille peale tekkis mõlemal valvuril paanika. "Rooma on ohtlik, eriti see piirkond." "Maroko bandiidid, Maroko bandiidid" "Narkootikumid!! *tõmbas sõrm nina all õhku sisse*" Inglise keelt ta ei osanud, seega näitas palju žestidega. Ja siis täiesti ootamatult teatas ta, et võtab meid enda juurde. Alguses ma ei teadnud, mida arvata. Võõrad inimesed ju siiski ja ei julge kedagi usaldada... Nad selgitasid kõike, kus elavad ja kuidas sinna saab ning kuidas me tagasi Rooma esmaspäeval saame. Kuna olukord oli keeruline ja öösel väljas olla oleks tõesti ohtlik, siis otsustasime abi vastu võtta. Nad tundusid väga abivalmid ja toredad inimesed, keda saaks usaldada. Nad töötasid seal pargis vabatahtlikena ja aitasid ka rongijaamas üht ratastoolis härrat, kes iseseisvalt poleks rongile saanud.
Kodu on neil väike, kuid armas. Meid pandi magama tütrega ühte tuppa. Viskasime nalja, et meil on tüdrukute pidžaamaõhtu, kuigi kohtasime peretütart mõned tunnid varem. Tütar Elena on hästi ilus ja andekas ning tahtejõuline. Ta on avatud - näitas meile oma joonistusi ja luuletusi ning rääkis igasugu plaanidest, mida korda tahab saata. Muusikamaitse on tal ebareaalselt hea. Ütles meile, et 24. novembril on Roomas Parov Stelari kontsert, kuhu ta läheb ja kutsus meidki kaasa, kui vähegi aega saame. (Kes ei tea Parov Stelari - väga-väga soovitan kuulata!!!)
Õhtul käisime veel linnas, kus noored möllasid (meenutas Rüütlit...) ja mere ääres, aga kuna oli pime, siis väga midagi ei näinud. Aa, unustasingi mainida, maja on 20 minuti tee kaugusel Vahemerest. :)
Muidugi oli hirm, sest see on ju pea ees täiesti tundmatusse vette hüppamine, aga me võtame seda kui seiklust. Rahustuseks kinnitan, et oleme ettevaatlikud ja hoiame asjadel silma peal!!! Senini on kõik väga okei olnud ja loodetavasti see ei muutu!
Uute ja huvitavate seiklusteni!
Ciao!
No comments:
Post a Comment