Lahkume praegusest talust homme. Pärast 3 nädalat siin elamist mõistsin, et selline eluviis ei ole üldse my cup of tea. Inimeste vähene kommunikatsioonivõime ja ükskõikne suhtumine asjadesse lihtsalt ei istu mulle. Nii mitmelgi korral istusime teadmatuses oma toas, sest keegi ei öelnud meile, kas peaksime tööd tegema või mitte. Ühel õhtul lahkus pererahvas kodunt, aga meile ei teatatud, et peame endale ise õhtusöögi valmistama. Selliseid näiteid on palju-palju, aga ei hakka neid siia ritta laduma...
See selleks, lisaks kõigele jäi meile mulje, et pererahvas üldsegi ei soovi meid siia. Tundus, et neil on omad probleemid ja tülid, mis vajavad lahendamist. Sestap ("sestap-sestap!!!" - meil on Annikaga sellega oma inside joke, hehehe, ok) vist pereisa teataski meile, et meil on aeg lahkuda, kuigi pidime siin olema kuu aega või isegi rohkem. Siis aga oli kerge paanika. Järgmist talu meil ei olnud ja aega oli umbestäpselt 4-5 päeva. Super :). Käivitus missioon "Päästke noored hinged" ja asusime uusi talusid vaatama. Asi laabus ootamatult lihtsalt. Leidsime uue talu ja ka järgneva pärast uut. :) Otsustasime lahkuda isegi mõni päev varem, milleks nüüdseks on kujunenud homne päev. Jei!
Meie seapesa. Pärast selle pildi tegemist tõstsime toa ümber, et oleks rohkem ruumi, aga see pilt jääb tegemata.
Kassid on siin hullud. Neid on 2 - ema ja ta pojake. Kõige hullemad kassid, keda ma eales näinud olen. Esiteks nad kogu aeg jõlguvad meie toas miskipärast... arusaamatu. Teiseks nad korraldavad hulluseid öösiti. Igal ööl olen ärganud vähemalt korra selle peale, et kassid kas ajavad putukaid taga või kiusavad üksteist. Ühel ööl leidsin vanema kassi enda voodi alt lindu söömas. Sain sellest trauma. IPodi valguses vaatas kass mulle silma sisse, endal linnulaip suus ja sulgi igal pool tema ümber maas. Järgmisel hommikul oli väiksem kass toa nurgas ja järas selle sama linnu pead. See oli kõige kohutavam ja ebameeldivam kogemus, mis mul ealeski mõne kassiga olnud on.
Ühel teisel ööl olid 2 kassi koos ja üks neist tegi mingit kohutavat korina moodi häält ja hingas pärast seda raskelt välja. Ja nii korduvalt. Ärkasime mõlemad selle peale üles. Creepy. Samal ööl (vist) sai pisike kätte lutika ja sõi selle krõmpsutades ära. Pärast söömist oksendas ta meie põrandale. Keset ööd pole sellised vahejuhtumid just kõige meeldivamad. Olen kassidest traumeeritud. Natukeseks.
Ilusad töönaise käed. Ja need küünealused. Mmm...
Annika käis hurmaavargil. Ta sõrmel on ilus hurmaaga sobiv lõikehaav viinamarjakorjamisekääridest. :)
Peretütre koolitöö. Wow, lihtsalt wow.
Luca kodu terrassil. Teisel korral Firenzes käisime fancy-l lõunasöögil.
Üleüldiselt on meie esimene kuu Itaalias päris värvikalt möödunud. Ja ootan edasist. Muidugi on koduigatsus ka, aga tean, et varsti-varsti olen kodus tagasi ja meenutan Itaalias kogetut positiivselt! :)
No comments:
Post a Comment