Orjapidamine ||

Oleme uues talus Napoli külje all. Meie rongireis möödus edukalt - läksime õiges peatuses maha ja jõudsime inimesteni, kes meid juba kaugelt nimepidi hüüdsid. Perekonnas on 2 last: 17-aastane tütar ja ülikooli esimesel aastal õppiv poeg (vanus täpselt teadmata, kuskil 20). Süüa saame siin väga hästi. Nad on taimetoitlased, seega olen lihavabal perioodil. Ja pean tõdema, mulle täitsa meeldib. Ehk jätkan hiljemgi... Igatahes, saame siin pereema poolt tehtud tofut ja sojakotlette. Uus ja huvitav.

Firenze rongijaam, kust alustasime oma rännakut Lõuna-Itaaliasse. 2,5 tunniga läbisime 500 kilomeetrit ja olimegi õnnelikult Napolis.

Hommikune udu

Meie armsa toakese sissepääs

Aga kahjuks on söök üks vähestest headest asjadest siin talus. Meil on kohutavalt palju tööd. Talul on 5 hetkarit maad.... Rügame 9 tundi päevas rasket füüsilist tööd. Näiteks hävitame teepeenrast põõsaid, riisume heina, rohime peenraid, teeme kulutuld, istutame seemneid jne. Kahjuks aga on paljud hävitatavad taimed okkalised, mistõttu oleme mõlemad Annikaga üleni kriime ja haavu täis... Lisaks sellele olen sõrmede vahel naha maha hõõrunud, käel ja jalal on põletusvillid ning suutsin täna okkalist põõsast lammutades endale machetega vastu säärt virutada. :) Vigastatud ori. Muidugi ei saa mainimata jätta igasuguseid lihas- ja seljavalusid. Vahva.

Tekitasime peenral kaosest enam-vähem korraliku seisundi. Pereema muidugi rahul ei olnud, aga noh, rahulolu ja kiidusõnad ongi liiga palju palutud.

Minu igati ilus ja naiselik vill, mis päritolust pole mul aimugi...

Siin talus teeb enamus tööst pereema. Tema trimmerdab ja tegeleb loomadega ja tassib puid ja teeb süüa ja kõike muud võimalikku, samal ajal kui pereisa istub paariks tunniks päevas traktori otsa ja sõidab paar tiirukest. Miski on nagu paigast ära... Ah, kes oleme meie, et hinnata. Aa ja hindamisest rääkides, isegi praeguses "kodus" pidevalt jõllitatakse meid. Lohutame ennast sellega, et me lihtsalt oleme ebareaalselt ilusad, sest teisiti oleks asjalood natuke kurvad...

Vaade on supppeeer!!!

Valmivad mandariinid...

... ja apelsinid

Viimased viigimarjad sel hooajal :(

Ja siin on meie uus armastus - hurmaa. Ei möödu päevagi ühe (see tähendab mitme) suussulava hurmaata. :)

Esimest korda on meiega koos ühes talus veel teisedki wwooferid. Noorpaar Saksamaalt, kes tunduvad üldsemitteväga talueluga kokkupuutuvad inimesed. Tütarlaps nägi vaeva peenra kastmisega, noormees pildus hõõguvaid süsitükke mööda kuiva heinamaad laiali, sest see nägi lahe välja jne... :) Tegelikult on nad väga abivalmid ja toredad inimesed. Küsivad palju küsimusi ja tunduvad kogu sellest Itaalia elust väga huvitatud olevat. Plaanivad isegi Pompeid külastada.

Napolis käisime ka ükspäev. Lihtsalt võtsime asjad ja sõitsime rongiga Napolisse, kus veetsime kena paar tunnikest. Jalutasime, sõime jäätist ja mahlaseid nektariine. Ühe kohaliku pompsuga (vabandan väljenduse pärast, aga täpsemini ei saakski öelda) vestlesime eesti keeles. Korraks isegi tundus, et ta sai meist aru, aga see oli tõesti vaid hetkeks. Vähemalt meil oli lõbus. ;) Saime vaheldust tööle ja natuke end lõdvaks lasta.

Alustasime ka kauaoodatud oliivikorjamisega, mis on oodatust palju kergem töö. Suisa lust :) Muidugi pidime ju puu otsa ka ronima ja pausi tegema... kohustuslik!

Annika pidi pähe vannimütsid tõmbama, sest patsid jäid okstesse kinni. Vähemalt leidsime mütsikestele kasutust. ;)

Puuelanikud

Lisaks oliivikorjamisele pandi meil veel märga heina ja villa põletama.

Nii palju siis sellest kõigest. Oleme väsinud, kuid üritame hoida positiivset meeleolu, sest tegelikult on kõik ju väga hästi! :)

NB! Postitusega läks kaua, sest perekond piirab meie wifikasutamist. Nad lülitavad seda välja väites, et kaitsevad niimoodi oma privaatsust. Seega oleme suhteliselt vähe internetimaailmas. Kerge võõrutusravi või mis. :)

Sooje tervitusi!
Ciao!