Aitab tööst, lähme koju! Coño!!! ||

Meie viimane talu osutus kõigist kõige paremaks. Parim lõpp, mida tahta. Esimest korda tunnen, et kuulun gruppi. Varasemates taludes olime lihtsalt vabatahtlikud, meiega käituti viisakalt ja sõbralikult (vahelduva eduga), kuid siin, San Cassianos, me oleme kui perekond. Inimesed on hoolivad, kaaswwooferid Esther ja Jorge on ülimalt kokkuhoidvad – kõik on nii paigas! :)

Oli ka aeg, et kummagi meie kohvritest katki läheks...

Sirp&vasar

Tööst nii palju, et see on suhteliselt lihtne. Enamjaolt oleme teinud selliseid rahulikke nokitsevaid töid – puhastanud vilja, sorteerinud ube. Annika võttis osa ka puuraidumisest, strong independent woman nagu ikka. Muidugi käib töö ja vile koos, kuulame muusikat ja laulame-tantsime. Lõbus peab ju ka olema. Me oleme siiski veel noored. Kuigi Annika avastas ükspäev peegli ees, et tal on täiskasvanud inimese nägu. Ja juba varsti ongi lemmikspordiala meeleheide. Kurb reaalsus. :(

Talus on 2 hobust, 5 hane (ma ei taha ühtegi hane enam näha oma elus!!!), 3 siga, 3 koera ja lugematu arv kasse (pakun, et kuskil 7). Loomadega nalja kui palju. Pean mainima, et kui varem ma ei olnud eriline loomasõber ja ei läinud kohe koeri-kasse paitama, siis siin on see muutunud. Ainult positiivne uudis. ;) Üks koertest, Mimi, on tegelikult viimaseid sõnu lausumas. Ta on vana ja valmistub lahkuma. Kurb :(((.

San Potito jõululaat. Vihmavarjud(?).

Jorgeeeee. Kõige lahedam hispaanlane Kanaari saartelt. "Coño!" "I drink all days, but I'm never drunk."

Lillad mäed. Päikeseloojangu võlud... Mäetipus nägime ühel hommikul lund kah - Itaalia talv.

Nii kahju siit lahkuda. Asjade pakkimise lükkan viimasele hetkele, sest see tekitab järjekordse lahkumise tunde. Nagu öeldakse - all good things come to an end.
Siinkohal saan panna punkti Itaalias wwoofimisele. Nähtud, tehtud ja kunagi ehk teen veel, aga mitte enam selles riigis.

Arrivederci!