Järjekordne lahkumine ||

Kogu aeg I Poderi del Soles möödus kiirelt – viis nädalat läks ausalt öeldes isegi liiga ruttu. Ja pean tunnistama, et see on esimene kord siin Itaalias, kui ma tunnen, et ei taha minna. Siin on hea. Graziellal olid peaaegu et pisarad silmas, kui mõistis, et varsti olen ma juba järgmises talus kohtamas uusi inimesi.

Kirjutan natuke ka meie kõige põnevamatest seikadest.

Perepea Gianni andis meile lahke loa kasutada tema autot ja minna isepäi Pugliat avastama. Ilmselt oli see muidugi ainult selle pärast, et meil oli Walter, keda Gianni rooli usaldas.
Käisime ühel pärastlõunal mere ääres, sõime jäätist ja jalutasime mööda rannaäärt.

Oma ainsal vabal pühapäeval jätsime Carovigno selja taha ja läksime teisi ajaloolisi linnu avastama. Teel kuulasime itaaliakeelseid laule, viskasime nalja ja vahtisime suu ammuli autoaknast välja. Millegipärast oli see autosõit just kõige parem osa reisist – hea seltskonnaga mööda kurvilisi maanteid kruiisida oli supermõnuuus. :)

Martina Franca keskväljak.

Selline on see Itaalia, mida ma alati oma vaimusilmas ette kujutasin. Täpselt selline idüll siin ongi (v.a suurlinnades).

Linn nimega Alberobello. Kuulus oma trullode (selliste majade) poolest.

Jõudsime Cisterninosse täpselt päikeseloojanguks. Perfektne lõpp päevale.

Reedel lahkuvad Andrea ja Walter, homme mina. Barbara jääb täitsa üksi. Annika otsustas lahkuda juba neljapäeval, jättis meile kirja lauale. Ta vajas seiklust ja aega endale. Ma saan temast täiesti aru ja seepärast ei muretse üldsegi. Ta saab hakkama, ta on ju ometigi Annika – põnevuseotsija ja meister improviseerija.

Mul on NII hea meel, et ma neid inimesi kohtasin. Paremini ei olekski saanud olla. Nemad aitasid nii minul kui ka Annikal paljudes elu asjades selgusele jõuda. Oeh, hüvastijätud on nii rasked... Meie high-quality 1st class whippable tiim oli üle prahi (inside naljad... ma isegi ei ürita selgitama hakata :D)

Järgmise kirjutamiseni!